1940ndatel ei olnud paljude jaoks enam valikuid: kas surra, lasta end küüditada või hakata vastu. Nii mindi metsadesse, et oodata paremat homset, kuid homne ei tulnud. Hendrik Toompere jr kirjutab ja lavastab loo, mis räägib inimestest, kes elasid piirsituatsioonis. Siin on kangelasi ja reetureid, armastust ja mängu, surma ja õnne, elu ja hirmu.
Lavastuse algmaterjaliks on NKVD ülekuulamisprotokollid ja metsavendade meenutused. Uskumatud lood, mis paljastavad halastamatult elu tema grotesksuses. Mis juhtus eetiliste tõekspidamistega? Mis juhtus inimese minapildiga, kui senine maailm uppi lendas? Kuidas kirjutatakse endale minevikku? Kuidas elada päevast päeva teadmisega, et iga hetk võid saada kuuli pähe? Kas istuda metsas, püstol käes, või tantsida külapeol julgeolekumehe nina all? Kas tulemuseks on ainult traagika või visatakse just nüüd nalja nii, nagu teda kunagi varem visatud ei ole?
Toompere sõnul on lavastus küll ajaloolistele dokumentidele põhinev, kuid ometi võltsitud. Rollides saavad kokku mitu autentset tegelaskuju, kuid uuel moel ja uute ülesannetega. Ja lõpp on alati õnnelik.