Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

Hedi-Liis Toome
Tartu Ülikooli doktorand

Teatrihuvilise jaoks tundub Tartu täiesti ideaalne elukoht. Miks? On seal ju kolmes liigis – tantsu-, muusika- ja sõnateatris – lavastav ning erinevaid publikurühmi ning huvisid arvestav Vanemuine, nõudlikumale teatripublikule pakub autoriteatrit auhinnatud ja ka kriitikas kiita saanud Tartu Uus Teater, suveteatri niši täidab Emajõe Suveteater, puhast meelelahutust leiab Hansahoovi Teatri[1] lavastustes. Lisaks käivad Tartus regulaarselt külalisetendusi andmas teised väljaspool Tallinna asuvad teatrid nagu Rakvere, Endla ja Ugala; iga-aastane festival Draama toob suure tõenäosusega kohale ka nö tippteatrid või -lavastused ning tänu Tartu Uue Teatri ja Kanuti Gildi SAALi koostööle jõuab Tartusse isegi nüüdistants.

2011. aastal sai Tartus näha 126 erinevat lavastust, etendusi oli kokku 618 ehk siis keskmiselt 1,7 etendust päevas ning neil etendustel oli kokku 159 113 külastust, seega keskmiselt jagus igale etendusele 257 vaatajat – põhimõtteliselt Sadamateatri täis rahvast. On kõike ja kõigile, kuid mida neist arvudest järeldada: milline on sõna-, muusika- ja tantsuteatri vahekord, kui suure osa vaatajatest kogub endale Vanemuine, kui palju koguvad publikut külalisetendused jne?

Loomulikult troonivad üldiselt koguarvudes ja ka suhtarvudes sõnalavastused, kuid kõige efektiivsem (minimaalse arvu etendusega maksimaalne arv publikut) on muusikateater. Kui sõnateatri lavastused moodustavad protsentuaalselt kogulavastuste arvust kõige enam (68%), siis etenduste arvust juba veidi vähem (65%) ja külastustest juba ainult veidi rohkem kui poole (52%). Muusikateatril kasvavad need numbrid vastassuunaliselt: muusikalavastuste arv moodustab18% kõigist lavastustest ning nendega antakse 23% etendustest ja  kogutakse 32% ehk siis üks kolmandik kõigist teatrikülastustest Tartus. Tantsuteatri seis on kõige keerulisem, sest sageli saab Tartus ühe lavastusega anda vaid 1–2 etendust (eelkõige Kanuti Gildi SAALi külalislavastused), mistõttu koguetenduste arvust moodustab tantsuteater vaid 12% ning ka külastus on alla 1/5 kogukülastustest (vt Tabel 1).

lavastuse liiklavastuste arv% lavastuste koguarvustetenduste arv% etenduste koguarvustkülastuste arv% külastuste koguarvust
muusika2118%13523%49 70232%
tants1714%6912%24 32816%
sõna8268%38965%80 47552%
KOKKU120100%593100%154 505100%

Tabel 1. Lavastuste, etenduste ja külastuste mahud ja osakaalud Tartus teatriliikide kaupa.[2]

Muusikateatri külastusnumbreid Tartus tõstavad eelkõige muusikalid, millega Vanemuine on peaaegu et monopoolses seisundis. Konkurentsi pakub vaid Nuku-ja Noorsooteater, mis on rohkem sihtrühmatundlik kui Vanemuine ning mööndustega saab konkurendiks pidada ka Rahvusooper Estoniat[3]. Nendega võrreldes on Vanemuisel palju suurem saal nii Tartus (suure maja saalis on koos rõduga 700 kohta) kui ka külalisetendustel Tallinnas (Nokia kontserdisaal mahutab kuni 1830 inimest)[4]. Lisaks muusikalidele toob Vanemuine lavale ka oopereid ja operette: 2011. aastal oli Vanemuise teatris muusikalide ja ooperite arv võrdne[5] (mõlemaid kuus), kuid külastajate arvudes on vahe rohkem kui kuuekordne muusikalide kasuks ehk Vanemuise 28 ooperietendust vaadati 5003 korral ning 64 muusikalietendust 37210 korda. Kui vaadelda operetti kui kergemat žanri, siis ka operetipublikut kogusid kaks operetti 12 etendusega rohkem (5931 vaatajat) kui ooperid kokku.

Vanemuise muusikalide suuri publikunumbreid aitab kindlustada see, et viimased kaks esietendunud muusikali – „Mary Poppins“ (2011), „Helisev muusika“ (2010) – on olnud suunatud selgelt kogu perele  ning lisaks neile olid 2011. aastal repertuaaris kaks lastemuusikali: „Nukitsamees“ (2010) ja „Detektiiv Lotte“ (2008). Kui Vanemuise muusikalavastused kogusid 27% kõigist Vanemuise külastustest, siis Tartu Uue Teatri muusikal „Raudmees“ kogus 35% kõigist selle teatri külastustest Tartus. Tartu näitel võib küll kinnitada, et muusikalid on kindel võimalus publik saali saada ning mida suurem on saal, seda efektiivsemalt saab seda kasutada.

Ka Tartu külastuste TOP10 (Tabel 2) kinnitab, et muusikalavastused koguvad kõige enam publikut. Pooled esikümne teostest on muusikalavastused, neist neli on turustatud koguperelavastustena. Kõige enam külastusi saanud kontsertlavastus „Thank You for the Music“ on üles ehitatud ABBA muusikale, mida esitavad tuntud Eesti lauljad ja publikule ka juba eelnevalt Vanemuise enda muusikalidest tuntud Gerli Padar ja Tanja Mihhailova. Kuigi Eesti Teatri Agentuur on defineerinud seda kui tantsulavastust, on see oma ülesehituselt pigem lähemal muusikalavastustele kui klassikalisele tantsulavastusele (mis on traditsiooniline Vanemuise tantsuteatri repertuaar). Seega tõuseb muusikateatri osatähtsus esikümnes veelgi.

Järgmised kaks muusikali – „Helisev muusika“ ja „Mary Poppins“– kui ka 8. koha „Nukitsamees“ on koguperelavastused, mis tänu mahukatele reklaamikampaaniatele jõuavad võrreldes väiketruppide lastelavastustega palju kergemini potentsiaalse sihtrühmani ning täidavad seeläbi justkui vajalikku lasteteatri niši.

Opereti „Lõbus lesk“ esikümnesse jõudmine võib olla põhjustatud nii sellest, et tegemist on uuslavastusega, kui sellestki, et 2011. aasta mängukavas olnud teine operett „Orpheus põrgus“ oli pigem kunstiliselt ebaõnnestunud ning ei toonud publikut saali.

Neljandale kohale paigutub sõnalavastus „Puhastus“, mis on ka 2011. aastal Eesti kogukülastuste edetabelis 11. kohal ja sõnalavastuste edetabelis 6. kohal. „Puhastuse“ populaarsuse põhjustab nii vastuolulist meediakajastust saanud samanimeline romaan, selle autor, Eesti juurtega Sofi Oksanen kui ka näidendis käsitletav eestlaste lähimineviku tõlgendus. Veel mahuvad draamalavastustest esikümnesse Hollywoodi filmi põhjal valminud „Vihmamees“ ning eesti näitekirjanduse klassikasse kuuluv „Tabamata ime“ – lisaks tuntud tekstidele meelitavad mõlemad lavastused ka sellega, et peaosades mängivad Vanemuise esinäitlejad. Kusjuures alles 2011. aastal esietendunud „Tabamata ime“ on 2012. aasta sügishooajaks juba mängukavast maha läinud. Mõlemad esikümnes troonivad komöödiad – prantsuse „Härra Amilcar“ ning soome „Kaos“ – on žanrilt isegi pigem komöödiavahenditega loodud draamad, mis toovad Vanemuise suurde saali peaaegu 4500 külastust aastas.

Nagu näitab Tartu enimkülastatud lavastuste edetabel (vt Tabel 2), valitseb Tartu teatrielu Vanemuine. Kolm saali ning teatriliiki annavad loomulikult suuremad võimalused lavastuste väljatoomisel, kuid suured saalid nõuavad samas ka täitmist. Siiski väärib mainimist, et külastustabelis paigutub teistest Tartu teatritest Tartu Uus Teater alles 26. kohale lavastusega „Raudmees“ ning Emajõe Suveteater 29. kohale lavastusega „Viimane tango“ (kontsertlavastus!).

Võrreldes Vanemuisega pole Tartu Uus Teater etendustegevuse mahtude osas seega mitte isegi Vanemuise väikevend, vaid pigem alles sündimata loode. Uus Teater tõi 2011. aastal lavale üheksa lavastust, andis 53 etendust ning kogus nendega Tartus 4536 vaatajat.

Kui Vanemuine kogub 27% vaatajatest väljaspool Tartut (eelkõige muusikalidega Nokia kontserdimajas), siis Tartu Uue Teatri publikust 45% vaatab etendust väljaspool Tartut (eelkõige Kanuti Gildi SAALis Tallinnas). Emajõe Suveteater, kes on viimastel aastatel toonud lavastusi välja ka Viimsis, Harjumaal kogub samuti 35% külastusi väljaspool Tartut. Kuid Emajõe Suveteatri puhul tuleb ka mainida, et Viimsis etendatakse lavastusi, mida Tartus ei mängitagi ning vastupidi.

Tartus oli võimalik 2011. aastal lisaks Vanemuise, Tartu Uue Teatri ja Emajõe Suveteatri lavastustele näha 20 väljapool Tartut tegutseva teatri lavastust. Kõige enam käis Tartus Rakvere Teater (17 korda), kogudes ka kõige enam külastusi (4109).  Kõige enam külastatud etendused olid aga üldtabelis 25. kohale paigutuv Monoteatri „Isa“, kus Jan Uuspõld meelitas kuue etendusega teatrisse 1750 vaatajat ning Ugala menukomöödia „Meeste kodu“, mis oli tegelikult veelgi edukam, kuna kogus kahe etendusega Vanemuise suurde majja 1400 külastajat ehk siis täissaalid.

Lõpetuseks tuleks mainida ka tantsuteatrit, mille niigi väikeste numbrite alla mahutub ka kõige vähem külastajaid meelitav žanr ehk nüüdistantsuteater. Tantsuteater, eriti nüüdistants, on Eestis üsna omapärasel positsioonil – mitmed koreograafid-tantsijad on saanud ülemaailmse tunnustuse, kuid Eestis on senimaani kindel publik välja kujunenud ehk vaid Tallinnas, peamiselt tänu Kanuti Gildi SAALi ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse koostööle. Tartusse jõuab nüüdistants läbi külalislavastuste, mis etenduvad eelkõige Tartu Uue Teatri saalis. Nüüdistantsu väljatoomiseks vajaliku taristu puudumist Tartus ilmestab ka fakt, et ülikoolilinnas resideeruvad tantsukunstnikud (nt Karl Saks) toovad oma lavastused siiski välja Tallinnas.

Kui vaadelda Tartu tantsuetenduse külastusi (Tabel 3), siis kogub üks kontsertlavastus („Thank you for the Music“) kõige enam publikut[6]; nüüdistantsu lavastused, millel on Tartus tantsuetendustest suurim variatiivsus (11 erinevat lavastust, kuid etendusi vaid 14) koguvad aga kõige vähem külastusi. Sinna vahele paigutuvad Vanemuise viis klassikalavastust, millega antakse 32 etendust ja kogutakse 40% külastustest. 

Kui vaadelda „Thank you for the Musicut“ mitte tantsu-, vaid muusikalavastusena, siis väheneb tantsuteatri külastuste arv Tartus üle poole võrra veelgi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaatamata sellele, et Tartus on võimalik näha lavastusi nüüdistantsust kerge komöödiani, on publiku lemmikuteks ikkagi muusikalid ning nii Vanemuises väljatulevad ooperid jäävad Vanemuise muusikalidega võrreldes varju, nüüdistantsu lavastused kokku koguvad aasta jooksul vähem publikut kui nt kaks operetti Vanemuises ning Tartu Uus Teater leiab vaid veidi vähem kui pool publikut hoopis Tallinnast. Sõnalavastustest tõusevad esile lavastused, mille teemad puudutavad laiemat vaatajaskonda ning kus mängivad kõigile tuntud näitlejad või on tegemist igapäevaelu teemasid puudutavate komöödiatega. Samas on Tartu siiski koht, kus on olemas piisavalt mängukohti või tehnilisi võimalusi, et kakskümmend erinevat teatrit seal aasta jooksul etendusi saaksid anda ning kus nad kõik ka huvitatud publikut leiavad.

Theatre in Tartu – who, what and to whom?

In 2011 a total number of 23 performing arts institutions performed in Tartu; with 126 productions 618 performances were given (an average of 1,7 performances per day) to 159 113 people (an average of 257 per each performance).

In general and also in relation to other types of productions the most popular productions were drama productions (68% of total productions, 65% of total performances and 52% of total audience), but the most effective (in terms of gathering the largest audience with the least performances) were music theatre productions (18% of total productions, 23% of total performances, 32% of total audience).

In music theatre the most popular productions are musicals which accumulated 37 210 spectators with 64 performances. In comparison there were 5003 visits to 28 opera performances.

Drama productions that gather the most spectators are mostly based on a topic that is relevant to a larger audience and that have well-known actors playing the leading roles (Sofi Oksanen „Purge“). Comedies (Yves Jamiaque „Mister Amilcar“) are also very popular among spectators.

The least popular genre is contemporary dance – it has only 5% of the total audience (11 productions with 14 performances.)
3 theatres situated in Tartu gather a big portion of their audience from performances given outside of Tartu: Vanemuine 27%, Emajõe Suveteater 35% (some productions are stationed already outside of Tartu) and Tartu Uus Teater 47%.


[1]              Hansahoovi teatri statistikat antud kogumik ei kajasta.

[2]              Tabelist on välja jäetud nuku-ja objektlavastused ning muusikalised lavastused lauludega.

[3]              Estonia publikust moodustavad suure osa välismaalased, eelkõige soomlased, kes ka külastusnumbreid tõstavad.

[4]              Kuigi eelpool toodud statistikas ei kajastu Tallinna vaatajanumbrid, siis on fakt, et Vanemuise muusikalid troonivad kümne vaadatuima lavastuse edetabelistes ka tänu sellele, et neid näidatakse suure mahutavusega saalides.

[5] Muusikalilavastusi oli Tartus kokku seitse, kuid hetkel on võrdlusest väljas Tartu Uue Teatri „Raudmees“.

[6]              Ja kogub ka kogukülastustest kõige enam publikut.




Eestimaine näitekirjandus tõusujoonel

Heidi Aadma
Eesti Teatri Agentuuri dramaturg

Maastikku, millel Eesti teatri vaataja 2011. aastal orienteerub ja valikuid teeb, saab tänu repertuaaristatistikale vaadelda lähtuvalt sihtrühmadest (väikelapsed, lapsed, teismelised, noored ja täiskasvanud), žanritest (draama, komöödia, tragikomöödia; ooper, operett, muusikal jne) ja lavastusliikidest (sõna-, muusika-, tantsuteater jne). Olulise muutusena võrreldes eelmiste aastatega on „Eesti teatristatistikast“ 2011. aastal lavastusliigina kaotatud varem eraldi välja toodud “lastelavastus“. 2011. aasta jaotusesse on seevastu lisandunud päris uued lavastusliigid: nuku- ja objektiteatri lavastused, mitmeliigilavastused ja tsirkus. Enam ei rühmitata eraldi eesti ja välisautorite tekstidel põhinevaid lastelavastusi. Eesti ja välisautorite näidendite osakaalu vaadeldakse sõnalavastuste üldtabelis, kus on eraldi välja toodud ka eesti ja väliskirjanduse dramatiseeringud. Samuti ei eristata lastele tehtud sõna-, muusika- ja tantsulavastusi täiskasvanutele suunatuist.

Eesti teatrikeskkonna demokraatlik repertuaaripoliitika jätab teatrisse tulles vähese valikuvõimaluse eelkõige noorematele vaatajatele – täiskasvanutele on suunatud 68% kogu repertuaarist. Mitmed ja eriti erateatrid ei võta endale, põhiliselt majanduslikel põhjustel, riski lavastada noortele ja teismelistele. Kuna erateatrite külastuste hulk moodustab riigi- ja munitsipaalteatrite ning sihtasutusena tegutsevate etendusasutuste publiku hulgast vaid ligi 1/8, siis jääb vastutus ning võimalus sel suunal laiemalt tegutseda pigem suurteatritele. 2011. aasta ühe positiivse repertuaarimuutusena võibki näha teismelistele ja noortele mõeldud teatri tegemise hoogustumist ning uuslavastuste hulga suurenemist. Nii vaatajaskonna hulka kui ka etenduste arvu varasemate aastatega võrreldes peab aga ütlema, et kuigi vahepeal kasvanud teismelist vaatajat saali ootavate lavastuste hulk on sel aastal mitme võrra suurenenud, siis etenduskordade arvu vähenemise tõttu on märgatavalt vähenenud teatris käivate teismeliste vaatajate arv. Samas noortele suunatud lavastuste kui ka vaatajaskonna kasv on viimastel aastatel järjest suurenenud ja seda põhiliselt tänu Vanemuise, Estonia, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri ning Tallinna Linnateatri ja STÜ repertuaarivalikutele.

Ligi 60% mittetäiskasvanutest vaatajatele suunatud lavastustest põhineb 2011. aastal eesti algupäraga tekstidel ja tekstikooslustel. Sõnalavastuste puhul (ilma laste- ja väikelastelavastusteta) on vastav protsent 23,3% mis on viimase kuue  aasta suurim. Aastal 2010 Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud kahepäevasel arutelul „teater |väärtus“ keskenduti teatri identiteeti määratledes ühe teemana ka omakeelsele näitekirjandusele ning selle olulisusele nii teatris kui ka tulevikuühiskonnas, milles praegusel noorel vaatajal elada tuleb. „Eestikeelne teater, mis põhineb meie lugudel, s.t eestikeelsel dramaturgial, on kordumatu ja ainulaadne väärtus, sest Eesti on ainuke maa maailmas, kus elavad inimesed, kes on võimelised eesti dramaturgiat looma ja oma keeles seda esitama ning sellest ka tõlkimatult ja mitmetasandiliselt aru saama. Riigi töö on seda olukorda hoida, kaitsta ja arendada.“ (Noormets, Andres jt 2010) Veel mõned aastad tagasi tõusis 2006. aasta kui eesti teatri juubeliaasta teiste hulgast esile seetõttu, et märgatavalt hoogustus algupärandite ja eesti romaanide põhjal tehtud dramatiseeringute lavaletoomine. Kui Endlas otsustati 2006. aastal lavastada vaid eesti autorite näidendeid, siis kasvas uute lavale jõudvate algupärandite arv hüppeliselt. Aastatel 2006-2007-2008-2009-2010 on muutustekõver olnud vastavalt 40-24-24-35-45 uut sõnalavastust (nende hulka pole arvestatud laste- ja väikelaste lavastusi, mida neil aastatel eraldi vaadeldi). Ligi viis aastat hiljem on toonane hüppeline seis muutunud normaalsuseks ning üle neljakümne uue eesti algupärandil põhineva sõnalavastuse täiendab ka 2011. aasta teatrirepertuaari.

Kes on eesti algupärandite lavaletoojad 2011? Märkimisväärne on Eesti Draamateatri jätkuv keskendumine eesti dramaturgiale. Kogu repertuaari vaadates ongi esimeste hulgas Eesti Draamateater oma 16 lavastusega ning nende sekka pole arvatud „Esimese lugemise“ sarja –algupäraste tekstide ühekordseid ettekandeid, mis liigituvad teatri muu tegevuse hulka. Draamateatrile järgnevad Rakvere Teater, Endla, Ugala ja Ilmarine ning kaheksa lavastusega Tartu Uus Teater ning Varius. Kui aga väljuda sõnateatri piiridest, siis on algupärase taustaga ka Eesti Nuku- ja Noorsooteatri 14 nuku- ja objektilavastust ning Kanuti Gildi SAALi 18 tantsulavastust. Vaadeldes eesti omadramaturgia osakaalu olen jälginud aga eelkõige sõnalavastusi, mis moodustavad 2011. aasta kogu repertuaarist 66,6% ja uuslavastustest 61,6%. Kogukülastustest 65,9% tehakse 2011. aastal just sõnateatri etendustele, mis omakorda moodustavad üle seitsmekümne protsendi ühe aasta jooksul mängitud etendustest. Nende kahekümne viie sõnalavastuse, mis moodustavad 2011. aasta suurima vaadatavusega lavastuste koondnimekirja, külastuste arv ühe lavastuse kohta aastas jääb vahemikku viiest tuhandest vaatajast kuni kolmekümne ühe tuhande vaatajani. Enim etendusi neist on andnud Bjarni Haukur Thorssoni „Isa“ (Monoteater, 2010) ja vähim Kauksi Ülle, Ain Mäeotsa, Siret Paju ja Olavi Ruitlase „Peko“ (Vanemuine, 2010). Üldistavalt võib ütelda, et enam etendusi toob kaasa ka rohkem publikut, kuid esikümnesse paigutuvad nii kümme etendust andnud „Peko“ kui ka 14 etendust mänginud NO72, „The Rise and Fall of Estonia“. Viimane mainituist on kolme välismaise komöödia järel neljas ja ühtlasi nimekirjas esimene draamažanri kuuluv lavastus, mis laiema publikuhulga omadramaturgiat vaatama tõi.

Kolm 2011. aastal kõige rohkem publikut kogunud omadramaturgial põhinevat lavastust mahuvad sõnalavastuste edetabeli esimese kümne hulka, andes etendusi 32 895-le vaatajale. Teatri NO99 lavastus „The Rise and Fall of Estonia“ üle seitsmeteistkümne tuhande külastusega on üldnimekirjas neljas. „The Rise and Fall of Estoniale” järgnevad Vanemuise teatris lavastatud „Peko“ (üldnimekirjas 9.) ja Andrus Kivirähu „Mees, kes teadis ussisõnu“ Johannes Veski dramatiseeringuna Endlas (üldnimekirjas 10). Kui kaasata ka teised lavastusliigid, siis langeb „The Rise and Fall of Estonia“ üldnimekirjas üheksandaks, jäädes endiselt enimvaadatud eesti algupärandiks. Järgnevad  kaks Nukuteatri lavastust: Wimbergi lastelavastus „Prügihunt ja superjänes“ ning muusikal „Libahunt“. Teatritena tõusevad oluliste publikuteenindajatena esile veel ka Tallinna Linnateater, kahe lavastusega Rakvere Teater, Von Krahl ja Ugala.

Eesti teatrite hooajapilti üldistav ja kogenud pilguga vaatlev ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ teatriankeet küsib ühena kümne küsimuse hulgas teatrikriitikuilt ja –uurijailt alati ka möödunud hooaja repertuaari ning teatrites mängitava materjali tervikpildi järele. Kuigi see haarab vaid poolt möödunud 2011. aastal lavale jõudnud materjalist, saab aimata selle aasta suundumusi ja mustreid. Veel mõned aastad tagasi oli küsimus sõnastatud: „Millise Eesti teatri repertuaarikujundust peate kõige läbimõeldumaks?“, kuid viimasel kahel aastal on see sõnastatud laiahaardelisemaks: „Millise Eesti teatri või muu lavakoosluse tegevuskontseptsiooni peate kõige läbimõeldumaks?“. („Teatriankeet 2010/2011“) 2010/2011 ankeedile vastuse andnud kahekümne seitsme inimese arvamustes tõusis jõuliselt esile teatri NO99 repertuaariteadlikkus ning kindlasti mängis oma osa selles ka eesti teatripilti 2011. aasta suvel rikastanud Põhuteater. Sellele järgnesid pea kõrvuti mainituina Von Krahli Teater ja Tartu Uus Teater. Lavastus, mis ankeedis vastajate tähelepanu pälvis ja oluliste hulgas enim nimetatud sai on juba publikumenukitegi hulgas mainitud Teatri NO99 lavastus „The Rise and Fall of Estonia“ (idee ja lavastus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper). Teisele kohale paigutus Von Krahli Teatri lavastus „Gilgameš ehk Igaviku nupp“, millele anti rahvusvahelisel teatripäeval üle Eesti Teatriliidu juhatuse poolt 2011. aasta lavastuse tiitel. „Gilgameši“ lavastajale Peeter Jalakale läks ka aasta lavastaja preemia sõnateatri valdkonnas.

Kui küsida žanrite järele, mis 2011. aasta repertuaari laiendavad, siis suurimat muutust võib märgata draamade osas, milliseid on eelmiste aastatega võrreldes kahe viimase aasta jooksul repertuaari lisandunud paarikümne võrra rohkem. Loomulikult ei täiene kogu repertuaaris olevate lavastuste hulk vaid uuslavastuste arvel, vaid palju sõltub sellest, kas varasemad lavastused on ajas vastupidavad. Repertuaaritiheduse kõrval näitab teatrite valikuprintsiipide vettpidavust ka repertuaari kinnitatud lavastuste jätkusuutlikkus, mistõttu peaks küsima, millised on lavastused, mis püsivad repertuaaris kauem kui paar-kolm aastat ja on leitavad ka 2011. aasta mängukavast. Neli nö legendaarsemat ja pikima lavaeaga lavastust aastal 2011 on: üks muusikalavastus – Giuseppe Verdi „La Traviata“ aastast 1997 (Estonia), üks lastele suunatud sõnateatrilavastus – Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk“ aastast 1998 (Rakvere Teater), trupi ühistööna 1999. aastast toimiv Foorumteater ning väikelastele mõeldud ja 2000. aastal esietendunud „Vares Villem“ (Eesti Nuku- ja Noorsooteater). Domineerivad eelkõige sõnalavastused ning kõige lühema lavaeaga on tantsulavastused, mis moodustavad 2011. aasta kogurepertuaarist 12,5 % ja mille puhul 58-st (2010. aastal 49) on viie aasta künnise ületanud vaid mõned Estonia suurlavastused ning kaks Mart Kangro lavastust. Kui jälgida 2011. aasta kahekümne viie kõige vaadatuma sõnalavastuse esietendumise aega, siis nende hulgas on staažikaim kindlasti juba kümme aastat Eesti Draamateatris mängitav Michael Cooney komöödia „Rahauputus“ (2002). Pooled enim külastusi kogunud lavastustest on 2011. aastal esietendunud ning kõik ülejäänud paigutuvad viimase nelja aasta uuslavastuste hulka. 2010. aastal repertuaari jõudnud uuslavastustest on vaid üheaastase mängukavas olemisega piirdunud 52 lavastust ning alles jäänud 121 moodustavad 2011. aasta repertuaarist ligi neljandiku. 2011. aasta uuslavastused moodustavad tervikust 41%. Lisaks sellele oli võimalik ajavahemikus 1997–2009 lavale jõudnutest vaadata 153 lavastust, mis moodustavad 33% kogu repertuaarist. Sõnalavastuste hulk (ilma laste- ja väikelaste lavastusteta) on viimasel viiel aastal kasvanud gradatsioonis koos uuslavastuste, mille arvuline tipp langeb aastasse 2010, ja kogu repertuaari mahu kasvuga, mille valik on 2011. aastaks täienenud üle neljakümne sinna lisandunud uuslavastuse võrra.

20 suurima külastatavusega lavastust 2011. aastal

TeaterAutor/
dramatiseerija
Lavastuse pealkiriLavastajaEtendused kokkuPiletituluKülastused kokku
1Eesti Nuku- ja NoorsooteaterAstrid Lindgren/
V. Keller
Karlsson katuseltVahur Keller54137 36531 137
2MonoteaterBjarni Haukur ThorssonIsaAndrus Vaarik55227 19421 614
3VanemuineRichard RodgersHelisev muusikaAin Mäeots3021 265
4VanemuineBenny Andersson,
Björn Ulvaeus
Thank You for the MusicRuslan Stepanov3220 212
5EstoniaÜ.Raudmäe,Ü.Vinter/
A.Lindgren
Pipi PikksukkAndres Dvinjaninov26139 03318 258
6Eesti DraamateaterTracy LettsAugustikuuPriit Pedajas42174 89718 201
7EstoniaImre KálmánSilvaMart Sander24250 81417 578
8Teater NO99E.-L. Semper, Eero Epner, truppNO72 The Rise and Fall of EstoniaTiit Ojasoo, Ene-Liis Semper14245 26417 126
9VanemuineRichard M.ja
Robert B.Sherman
Mary PoppinsGeorg Malvius (Rootsi)2115 430
10UgalaEduardo Galán, Pedro Gomèz/A.NoormetsMeeste koduAndres Noormets27141 38013 881
11VanemuineSofi OksanenPuhastusLiisa Smith32102 18213 534
12Eesti Nuku- ja NoorsooteaterWimbergPrügihunt ja superjänesVahur Keller645 50910 886
13UgalaAstrid Lindgren/
Sofia Aminoff
Karlsson katuseltKalju Komissarov2244 7329 412
14EstoniaK.MacMillan/
J.Massenet
ManonKarl Burnett (Inglismaa)14117 6919 367
15Eesti NukuteaterTiit Kikas, Jaagup Kreem/August KitzbergLibahuntNeeme Kuningas26107 8348 962
16Teater NO99Simon StephensNO69 Three KingdomsSebastian Nübling2731 4758 875
17EstoniaPjotr Tšaikovski/
M.Petipa
PähklipurejaTimothy O’Keefe (USA)1171 8708 295
18VanemuineKauksi Ülle, A. Mäots, Siret Paju, Olavi RuitlanePekoAin Mäeots1093 6507 948
19Endla TeaterAndrus Kivirähk/
J.Veski
Mees, kes teadis ussisõnuJohannes Veski2152 9837 821
20EstoniaF. Loewe; Alan Jay LernerMinu veetlev leediEndrik Kerge1295 0317 557

Noormets, Andres jt 2010. = Andres Noormets, Kaarel Oja, Tiit Palu, Joonas Tartu, Katri Kaasik-Tepandi, „Eesti teater väärtuste embuses“ Sirp, 10.12.2010)

Oja, Kaarel 2011. „Erateatrite etendustegevuse mahud 2004–2010“. Eesti teatristatistika 2010, lk 95–98. Eesti Teatri Agentuur.

Teatriankeet 2010/2011. „Teater. Muusika. Kino“ 2011 nr 12, lk 32-59.

Estonian drama on stage


68% of the whole repertoire in Estonian theatre targets the adult audience, positive change in 2011 is the increase of productions aimed for teenagers and youth.

In 2011 almost 60% of productions targeting non-adults is based on Estonian dramaturgy. In drama productions (except productions for children) this percentage is 23,3 – the highest in six years.

In 2011 drama productions form over 70% of total performances and accumulate 65,9% of all theatre visits.

2006 marked the 100th anniversary of professional Estonian theatre and a lot of productions were based on Estonian texts (40 new productions in 2006). In the next two years (2007-2008) this number dropped significantly (24 new productions of Estonian origin on both years). In 2009, 35 new productions of Estonian drama were staged and in 2010 this number reached to 45.
 
The most drama productions of Estonian origin are staged in Estonian Drama Theatre (16 productions), followed by Rakvere Theatre, Endla, Ugala and Ilmarine. In productions other than drama that are based on Estonian origin there are 14 puppet- and object-theatre productions by Estonian Puppet and Youth Theatre and 18 dance productions by Kanuti Gildi SAAL. In terms of theatre visits Tallinn City Theatre, Rakvere Theatre, Von Krahl Theatre and Ugala have significant audience numbers for productions of Estonian origin.





Teatrite tulude-kulude struktuuri muutused aastatel 2008–2011

Toomas Peterson
Teater Vanemuine finantsjuht

Numbrite puhul on alati see oht, et neid hakatakse võtma liig tõsiselt ja asjana iseenesest. Eriti kultuuri (sh teatri) kontekstis jääb tihti kõlama arvamus, et kultuuri (ja sh teatrit) arvude teel üldse kirjeldada ei saagi ning justkui igasugune arvude analüüs viiks meid heast ja sisulisest kultuurist eemale.

Siinkohal on tarvilik meelde tuletada, et raamatupidamine leiutatigi aastasadu tagasi selleks, et oluline informatsioon meistri või kaupmehe tegemistest „raamatusse“ kirja saaks. Aja jooksul arenesid kirjapanekud nii, et info oleks võimalikult kiiresti, üheselt ja kõigile mõistetavalt ning lisaselgitusi nõudmata omandatav. Tabelivormis numbrihulkadest paremat viisi (ruumi kokkuhoiu ja ülevaatlikkuse mõttes) ei ole tänaseni leiutatud. Ei tohi vaid unustada (ja seda just esimeses lõigus kirjeldatud juhul tehaksegi), et arvud on siiski vaid sisuliste tegevuste kirjeldus väga kontsentreeritud kujul. Seega on pigem küsimus tegevusi ja protsesse kirjeldavate andmehulkade tagasidešifreerimises ning andmete kasutamises eesmärgiga vältida tehtud vigu ja kasutada parimaid praktikaid. Milline viga on viga ja kas see ka tulevikus viga on, on juba pikem arutluse teema. Parimaid ja edutoovaid praktikaid soovivad kasutada aga nii majandus- kui kultuurinimesed.

Olgu siin välja toodud mõned järeldused, kuidas teatrid reageerisid olulisele toetuste vähendamistele 2009. aastal seoses üleilmse majanduskriisiga. Olukord polnud kiita, sest ei vähenenud ju pelgalt riiklik finantseerimine – oma toetusi tõmbasid kokku ka omavalitsused ja sponsorid, samuti jäi publikul kätte vähem raha etenduste ja ürituste külastamiseks. Seega suhteliselt lihtsam ühe finantseerimisallika vahetamine teise vastu (nö uue ostja leidmine vana asemele) ei olnud kaugeltki piisav. Seega tuli igal juhul ja valusalt kärpida kulusid ning samaaegselt leida-luua võimalusi (et mitte öelda investeerida) seni teatrit mittekülastanute ahvatlemiseks saalidesse. See kõik ei tohtinud aga vähendada töötajate motivatsiooni luua senisest kõnetavamaid ja köitvamaid teoseid ning seda mitte ainult vaatajate, aga ka tegijate eneste jaoks.

Võrreldes teatrite riiklikke tegevustoetusi aastatel 2010 ja 2008, vähenes see 12–27% (esimene äärmus on Rahvusooper Estonia, teine  Von Krahli Teater).  Kui arvestada, et riiklik tegevustoetus moodustab tulueelarvest olenevalt teatrist 50–70%, siis on tegemist olulise tululangusega. Eriti ränka olukorda sattusid vaid projektitoetusele toetuvad väiketeatrid, sest Eesti Kultuurkapitali toetused vähenesid ligi poole võrra seoses alkoholiaktsiisi ja hasartmängumaksu laekumise vähenemisega. Täpsemad andmed siinkohal välja toomiseks puuduvad, kuivõrd käesolevas kogumikus on toodud enamuses riiklikku toetust omavate teatrite näitajad. Riiklikud toetused pole 2008. aasta tasemel taastunud tänaseni (s-o 2012. aasta augustini) ja tõenäoliselt ei taastu nad ka 2013. aastal (kui üldse kunagi).

Piletitulu osas oli oluline, et lisaks publiku rahalise võimekuse langusele tõstis riik 2009. aasta jaanuarist teatripiletite käibemaksu 5%-lt 18-%le, juulist aga juba 20%-le. Enamasti ei saanud teatrid seda lihtsalt piletihinnale juurde panna, vaid pigem kaotasid käibemaksu muudatusest tulenevalt umbes kümnendiku oma piletitulust. Publiku ostujõulanguse koosmõjus langes näiteks Estonia omatulu (lisaks piletitulule ka muud tululiigid) 2009. aasta võrdluses 2008. aastaga  koguni 28%.

Hea on märkida, et paljudel teatritel (Estonia, Vanemuine, NO99, Rakvere, Ugala, Tallinna Linnateater) on 2011. aastaks piletitulu absoluutnumbrites taastunud või isegi 2008. aasta taseme ületanud, aga see ei käi kaugeltki kõigi kohta. Siiski on oluline lisada, et taastumise taga on suur töö ja olulise kaaluga ideed-projektid nagu NO99 “Ühtse Eesti suurkogu” Saku Suurhallis ligi kaheksatuhandesele saalile või Tartu Vanemuisel suur hulk külalisetendusi Tallinna publikule Nokia Kontserdimajas. Kindlasti pole head müüginumbrid seotud kvaliteedilangusega (kuigi anonüümsetes hinnangutes nii tihti väidetakse) – NO99 teemad lähevad publikule ja ühiskonnale laiemalt korda sõltumata sellest, kui suures saalis või mitu korda neid mängitakse. Vanemuise kohta aga tuleb öelda, et vähe on maailmas kohti, kus muusikalikunsti selliste solistide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga nautida saaks, isegi Londonis on koosseise enamasti väga oluliselt kärbitud.

Kulude poolel nii suuri üldistusi teha ei saa. Teatrite meetodid raskete aegadega võitlemiseks on olnud niivõrd erinevad, et samas suunas pole liikunud sisuliselt ükski kululiik. Ühelt poolt oleks nagu mõistlik vähendada külalisartistide arvu ja kasutada enam omi töötajaid, teisalt on publikule just vahelduseks ja/või ostuotsuse langetamiseks vajalik, et lavalaudadelt uued näod vastu vaataksid. Sõltub see ka oluliselt lavastuse ideest enesest, samuti lavastaja otsusest kas ja kuivõrd olemasolevad töötajad kõiki tüpaaže või ooperis hääleliike katta suudavad. Seetõttu ei saa tähelepanu juhtida isegi mitte konkreetsetele teatritele, kes üht või teist käitumismalli on kasutanud. Ka statistikast paistab, et aastad ja lahendused on pidevalt erinevad ka konkreetsete teatrite lõikes.

Samuti on protsentuaalselt üldjoontes paika jäänud tööjõukulude osakaal üldeelarvest, moodustades sellest 60–87%; koosseisulised töötajad moodustavad sellest omakorda 55–95%. Mõlema vahemiku osas saab kinnitust, et väiksema riikliku toetusega ja suuremalt projektitoetustele toetuvatel väiketeatritel on püsitruppi, aga ka üldse tööjõukulusid vähem. Mõneprotsendilisest kõikumisest üles või alla, eriti kui enamikel teatritest seda ka mõlemat pidi on juhtunud, kaugeleulatavaid järeldusi teha ei saa.

Huvitavaid seoseid saaks uurida enamgi. Loodetavasti saame juba uuel aastal analüüsi täiendada seostega kulude-tulude ja külastajate arvu ning uuslavastuste arvu vahel. Teatrijuhid väitlesid neil aegadel Eesti Etendusasutuste Liidu lauas mitmeid kordi, kas toetuste tuntaval kokkutõmbamisel oleks mõistlikum suurendada või vähendada uuslavastuste arvu. Ehk teisisõnu – kumb oleks teatrile mõttekam, kas:

1)      vähendada uuslavastuste arvu, vähendades sellega lavastuste väljatoomise kulusid ja teenides rohkem piletitulu olemasoleva repertuaari sagedasema mängimisega (vabaneva prooviperioodi arvel) lootuses, et etendus end nö tühjaks ei mängi või

2)      suurendada uuslavastuste arvu, suurendades küll lavastuste väljatoomise kulusid, aga teenides ka rohkem piletitulu eeldustel, et a) lavastuste eluiga on pigem tavapärasemast lühem, kuna kas või ühegi töötuga peres ei käi selle perekonna ükski liige enam mõnda aega teatris ning b) seega peab nimetuste arv olema suurem, et perekonnad, kus ei ole töötuid ja kes pole majanduslikes raskustes, saaksid teatrit külastada tavapärasest enam.

Vastus on kusagil olemas ja leiab tagantjärele vaatluses koha ehk ka teatrite järgmiste aastate statistika juures.

Kõige olulisem aga on, et teatrid on suutnud vähemalt ajavahemikus 2009–2011 ots-otsaga kokku tulla ja maastikult pole kadunud ühtegi olulist tegijat. Pigem on leidunud uusi tulijaid, kes hoolimata riigitoe puudumisest (uutel on riiklikule püsitoetuse reale saamine selgelt keeruline) on leidnud endas motivatsiooni uute algatustega välja tulla ja pälvinud auhindugi (näiteks Tartu Uus Teater). Kultuuriministeerium on sellest tulenevalt algatanud ka riikliku toetussüsteemi muutmise, leppimaks kokku kriteeriume, kuidas uued tulijad toetustele kandideerida saaksid. Siiski on see protsess hetkel sedavõrd alguses, et lahendusi on keeruline prognoosida nii uutele tulijatele kui ka staažikatele, stabiilselt ja pikaajaliselt tulemusi näidanud kollektiividele.

Tegevustoetus riigieelarvest
20082010Toetuse muutus
protsentides
Avalik-õiguslik
Estonia10583946695869734-9%
Riigi etendusasutused
Vanemuine7219850058928185-18%
Eesti Nuku- ja Noorsooteater1580986013780555-13%
Endla Teater1748325113327577-24%
Teater NO99120585259435109-22%
Linnateatrid
Kuressaare Linnateater12753111027367-20%
Tallinna Linnateater1339076910847362-19%
Võru Linnateater510124413947-19%
Sihtasutused
Eesti Draamateater2501680620147579-20%
Rakvere Teater1445014512072682-17%
Ugala Teater1585159113319769-16%
Vene Teater1563609812955802-17%
Erateatrid
Ilmarine566958498947-12%
Theatrum14716081695525+13%
VAT Teater49737143989471-20%
Von Krahli Teater62490254463418-29%
Nargen Opera1261000986396-22%
Emajõe Suveteater637656335115-48%
Loomine1000000-100%
R.A.A.A.M16205331097105-32%
Tuuleveski137531114737-17%
Vana Baskini Teater797069618683-22%
Tantsuteatrid
Kanuti Gildi SAAL1275311997367-22%
Sõltumatu Tantsu Ühendus573890448817-22%

The structural changes of theatres’ income and cost 2008-2011

The global economic crisis had a strong effect on the income of Estonian theatres – the subsidies from state and local governments decreased, there was less support from sponsors and less profit from ticket sales.

Compared to 2008 the state support decreased in 2010 by 12-27%. Considering that state support constitutes 50-70% of all income it was a significant drop of total income.

The increase of VAT for theatre tickets from 5% to 20% had a strong impact on the profit from ticket revenue. In most cases theatres lost about 10% of their ticket sales profit.

Methods of cost reduction have varied in different theatres. What’s similar in theatres is the labor cost percentage of the whole budget – about 60-87%. Theatres with smaller state support tend to have a smaller number of permanent staff and therefore a smaller share from the total budget goes to labor costs.

The most important thing is that the economic crisis did not affect the total number of theatres who all found a solution to survive during these difficult times. For some theatres the ticket sales in absolute terms have recovered by 2011 or even exceeded the level of 2008, but that is not the case for everybody.