Lavastused

Dramaturg: Mehis Pihla
Kunstnik: Kristjan Suits
Osades: Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Rait Õunapuu, Kristian Põldma, Vallo Kirs  

Taasiseseisvumise eel ja järel olid eestlased ühtehoidvamad kui kunagi varem. Seisti oma riikluse eest, et tulevikus oleks lastel siin parem elada. Lastel, kes Balti ketis isa kukil jäätist sõid ja ka neil lastel, keda selleks hetkeks veel polnudki.Nüüd on nad olemas ja neid on palju.

Meie oleme see beebibuumipõlvkond, keda ülejäänud maailm teab kui y-generatsiooni – põlvkond, kes on üles kasvanud arvutimaailmas, kes ei loe enam raamatuid, kes ei viitsi enam tööd teha, kes on kodumaata ja rahvuseta globaalsed inimesed. Nii meist ju arvatakse.Meil pole tõepoolest Eestiga samasugust sidet nagu meie vanematel.

Meid ei olnud veel olemas, kui rahvuslikkuse tipptund möödus ja erastamine algas. See rong on läinud. Raudtee erastamise hetkeseisu ei teagi enam. Isamaalisus ja kodukohaarmastus on parimal juhul loosungid, mille abil meid valima meelitatakse, aga poliitika ajab juba aastaid südant pahaks. Laulupidudel laulame laule, mis meile vabaduse tõid. Nostalgitseme, aga samas mõtleme, et see on vanade inimeste üritus, millest vaid nemad tõeliselt aru saavad. Aga ometi ei lähe me kõik välismaale. Meile meeldib siin. Me tahame olla eestlased. Küsimus on – kuidas olla tänapäeval eestlane?