Lavastused

Roman Viktjuki teatri külalisetendus "Rudolf Nurejev. Tundmatu aed"
Lavastaja: Roman Viktjuk
Stsenograafia: Vladimir Bojer
Koreograaf: Artur Oštšepkov
Peaosades: Venemaa teeneline kunstnik Dmitri Bozin, Venemaa teeneline kunstnik Ljudmila Potorelova, Jekaterina Stepankova, Dmitri Žoidik, Aleksei Skljarenko
Teistes osades: Venemaa teeneline kunstnik Jekaterina Karpušina, Mihhail Fatejev, Klaudia Botšar, Olesja Bõkoderjova, Pavel Serdjuk, Konstantin Avdejev, Vladimir Belostotski, Mihhail Rudenko, Ivan Nikulna, Jevgeni Atarik, Maria Solovjova, Valeri Sehposov.

Rudolf Nurejev, tantsija, kes välgunoolena vallutas Leningradi, Nõukogude Liidu ja maailma tervikuna, suri 1993. aastal 54. aasta vanuses. Tema sooviks oli, et Roman Viktjuk looks temast lavastuse. 11-aastat hiljem sai see soov täidetud.
Igasse südamesoppi tungivat traagikat võimendab mustvalge graafiline lavakujundus. Ainus värviline laik laval on Nurejevi kostüümid ja kroonikakaadrid murdunud tagaseinal – need, Leningradi Koreograafiakoolis toimunud tulekahjus, läbi ime säilinud filmilindid on unikaalsed.
Lavastus täis emotsioone ja tundeid, lavastus täis sümboleid. Lavastus täis lennukust ja tardunud poose, mis suudab edasi anda rohkem kui ükski kõnekas veenev jutt. Nurejev, oma ema kõrval balletistangel, valmis sündima... Nurejev koos Margotiga - nende põimitud käed on tugevamad mistahes embusest.

Nurejevi osatäitja Dmitri Bozin on üllatavalt sarnane oma tegelaskujule. Mitte niivõrd välise sarnasuse poolest, kuigi ka siin on midagi ühist - invaliidi kärus ja musta mütsikesega, vaid just oma välise kire, püüdluste ja halastamatuse aga ka haavatavuseni sügava üksilduse ees.

Ta kaotab üksteise järel oma elu kolm kõige suuremat kiindumust - ema, baleriin Margot Fonteini ja tantsija Erik Bruno. Tähtsusetud kaks kohtumist kodumaal süvendavad üksildustunnet veelgi mitte ainult seal, kus sind ära põlati, vaid kogu universumis. Valusalt ilmneb, et „võib tunda ennast õnnetuna omades kahemiljonilist pangaarvet“ (F. Begbeder) või omades 80 miljonit dollarit nagu Nurejev.
„Siia ilma tullakse üksi ja siit minnakse üksi“ (R. Viktjuk). Lavastuse finaalis embab värvilise vaibaga kaetud Rudolf Nurejev maakera. Selline hauamonument on ka tema kalmul Sainte-Geneviève-des-Bois kalmistul Pariisi lähedal.