Lavastused

Osades: Alina Karmazina, Natalja Murina, Tatjana Manevskaja, Jelena Tarassenko, Vladimir Antipp, Ivan Aleksejev, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Aleksandr Kutšmezov, Igor Rogatšov, Dmitri Kosjakov, Dmitri Kordas, Leonid Ševtsov. 

„Viimane ohver“ on üks suure näitekirjaniku hilisteostest ja selles on lavastaja veendumuse kohaselt äärmiselt huvitavad, peaaegu shakespeare’ilikud pöörded, mis võimaldavad töötada teksti erinevate tasanditega, „lõbutseda“, kasutades erinevate teatrivormide – mängulise, olmelise jne – võtteid… Lavastaja jaoks on näidendis kõige tähtsam unistus armastusest. Võtame naispeategelase Julia: ta on olnud abielus, aga armastust ei ole tundnud, ei ole tundnud kirge; ta ei ole rumal, ta saab kõigest hästi aru, saab aru, mida ta väljavalitu väärt on ja mõtleb seejuures – kui ei ole armastust, kui ei ole kirge, on ees ainult vanadus ja vaikne surm. Teenijatüdrukuga lobiseda, oma raha otsas istuda, õhtupalvusel käia. Oo ei! Samamoodi Flor Fedulõtš: kõik on hästi, kuuskümmend eluaastat, raha on, ta suhtub Juliasse peaaegu isalikult. Ja äkki – pakutakse kätt ja südant – miks ka mitte? Vlad Troitski ütleb: „Ostrovskil on inimesed energilised, vitaalsed, selliseid inimesi on meil praegu väga vaja. Muidugi on nende seas piisavalt tühikargajaid, aga energilisus ise on on ravim suremise vastu. Võtta ja teha midagi tõeliselt, andekalt, asjalikult! See teebki Ostrovski huvitavaks. Ma tahan jagada publikuga tema inimeste energiat. Nad kõik on piisavalt keerulised, täis eneseirooniat ja üldsegi mitte rumalad. Mulle ei meeldi kui laval lolle etendatakse, ma ei taha vaatajana degusteerida inimelude tühisust ja vaadata, kuidas kõlbmatud inimesed üksteist petavad…“