Etendus julgusest kahes osas.
See juhtub, kui sa ei ole valmis. Oled kaotanud usu, et midagi sellist võiks üldse juhtuda! Keedad hommikul lastele putru. Sõber norskab diivanil, sest läks naisest lahku. Sinu ilus naine on komandeeringus. Sa viid lapsed kooli. Tuled tagasi, sõber on vahepeal pudru ülejäägi ära söönud ja magab sinu voodis.
Kõik on hästi. Sul on korraks oma hetk. Astud õue. Et enam ei suitseta, siis seisad lihtsalt trepil nagu Lord Byron ja hingad sisse vabadust. Tunned end elus. Võtsid igaks juhuks võtmed kaasa, et ukse taha ei jääks. Tunni pärast pead tööl olema.
Astud tagasi maja poole, midagi valendab postkastis. Kaupluste reklaamlehed on värvilised, üüri ja muud arved tulevad meili peale. See aga on lumivalge ja puuvillaniitidega. "Kus tänapäeval puuvilla üldse toodetakse? Fergana orus, Mississipi kallastel, Indoneesias...," jõuad mõelda. "Ja kes üldse tänapäeval kirju saadab? Äkki naisele?"
Sa võtad kirja välja ja tardud. See on KUTSE!
Nüüd on kaks võimalust …
Kuidas leida julgus kutsele vastata? Mis juhtub, kui sa kohale lähed või ei lähe? Kas nad teadsid, kelle nad tegelikult kohale kutsusid?