Lavastused

Autor Florian Zeller
Tõlkija Katrin Hammer
Lavastaja Vilja Nyholm-Palm
Kunstnik Karmo Mende
Osades Argo Aadli, Hilje Murel, Andero Ermel, Harriet Toompere

Abielupaar Alice ja Paul on kutsunud õhtusöögile oma parimad sõbrad Laurence'i ja Micheli. Alice, kes nägi Micheli suudlemas võõrast naist, on nüüd dilemma ees. Kas öelda oma sõbrannale tõtt? Paul püüab igati veenda oma naist vaikima, sest "see pole meie asi, see on ju nende elu". Pauli meelest on olenevalt olukorrast mõnikord targem valetada ning tõe varjamine võib olla hoopis märk armastusest ja taktitundest. Ta kaitseb innukalt Michelit ja toob esile vaikimise eeliseid. Alice palub õhtusöögi ära jätta, kuid on juba hilja – uksekell heliseb ja külalised on kohal. Ebamugavust tekitavate vestlusteemadega õhtusöök areneb petmiste, tõeste ja valede väidete kaskaadiks. Raske on taibata, kes kelle usaldust kuritarvitab ning kellel on mida varjata.

Pärast külaliste lahkumist jätkub Alice'i ja Pauli vahel sõnasõda. Suhteid harutatakse lahti kui sassis lõngakera või kihilist kooki, kus tõerääkimine vaheldub valetamisega ja mäng aususe ja ebaaususe piiridega paarisuhtes võtab järjest uusi pöördeid.

Kas vale aitab, kui tõde teeb haiget või purustab elu? Kas vale on õigustatud, kui tõde võib viia täieliku sõjani? Kas elada edasi oma valelikus mugavustsoonis või keerata tõde kuulutades elu pea peale? Äkki on tänapäeval tõde muutunud suhteliseks mõisteks - peresised valed, kallutatud uudised, petlik sotsmeedia, poliitikute väiklased sõnavõtud oma eesmärkide väänamiseks – ning juba olemegi valetamise ja vassimise õigeks mõistnud?