Lavastused

Laval Sergei Makovetskij, Vladimir Simonov, Aleksei Guskov, Evgeni Knjazev, Viktor Suhorukov,  Julija Rutberg, Grigorij Antipenko ja teised Vahtangovi nim. teatri näitlejad.

Näidendi-allegooria lavastas Grigori Kanovitši romaani järgi Rimas Tuminas. Millest see kõneleb? Juudi vanakeste pikast eluteest, sellest, kuidas nad sõidavad väikesest kohakesest Vilniusesse, et teada saada, milliseks on kujunenud kindralkuberneri elu kallale tunginud poja saatus.

„Kuhu me ka ei sõidaks, kuhu me ka ei läheks, me sõidame ja läheme oma laste juurde. Nemad aga lähevad ja sõidavad meiega vastupidises suunas ikka edasi ja edasi … Ja mitte kunagi me ei kohtu nendega …“.

Teelisi tabab palju ootamatusi. Pikk on tee Vilniusesse, kuid veel pikemad on mälestused minevikust, mis on täis puudusi ja solvanguid, mõtted surmast, mis ootab igaüht, täitumata unistustest, kaotustest, mida ei saa enam tagasi.

Selles loos on üks süžee – teekond laste juurde ja üks mõte – elufilosoofia, milles igaühele on ette nähtud oma koht. Nendes mälestustes on kõike, kuid pole kohta rõõmule ja lootusele.

Tumanise töö hämmastab oma mastaapsusega, imepärase esteetikaga, peenusega, elutarkusega ja ebatavalise läbitungivusega. Lavastaja on meisterlikult kasutanud Faustas Latėnas fantastilist muusikat ja Grigori Kanovitši filosoofilisi tekste ning koos sellega sisse hinganud elu ning elustanud esemeid, muutnud staatika liikuvaks ning teinud ühe väikese juudi paiga ajaloost terve maailma, mis on läbistatud kurbusega, rõõmudega ja uskumatu armastusega. Tuminas taastas ühe väikese koha ilma kodutunde ja paatoseta, kasutades elegantselt huumorit ja peent groteski, kutsudes vaatajas samaaegselt esile nii naeratuse kui ka pisarad ning tungides otse hingesügavusse. Etendus on mitmekihiline ja filosoofiline ning jätab imepäraselt helge tunde.

Kestus 3 h 15 min, vaheajaga

Vanusepiirang 12+