Lavastused

«Saksa kirjaniku teose tegelased elavad maailmas, kus inimese intiimsfääri tungivad poliitika, rahvuslikud ja usulised traditsioonid, purustades niimoodi inimese elu harmoonia, see on sama, nagu suure poliitika plekist lõgin lõikaks läbi lüürilise muusikapala...“

Raamatute retsensioonidest

Peamine küsimus, mille autor püstitab, on „Õigus – süü – tulevik“. See küsimus kõlab aktuaalselt nii Saksamaal kui ka teistes Euroopa Liidu riikides. Kuidas peaksid selle lahendama kaks tänapäeva inimest, kellel pole mingit pistmist kunagiste poliitajalooliste sündmustega, kuid see kõik puudutab neid pidevalt? „Teine põlvkond“ rabeleb ennast kaheks – janunedes ühelt poolt mõista mineviku lätteid ja teiselt poolt püüdes leppida tänase olukorraga, selline on selle põlvkonna sisekonflikti teema...

Tahtmatult tekib paralleel: nagu meie, venelased (vähemusrahvuste esindajad)... kas assimilatsioon ja integratsioon on võimalikud, mida kujutab endast kultuuriline erinevus, kuidas olla, kui me kõik oleme omavahel sedavõrd põimunud, kuidas me saame siis jätta kõik selle minevikku – jätta vanem põlvkond nende probleemide kätte vaevlema ja olukorraga leppida, kuidas jääb siis süüküsimusega ja kas „süü“ on üldse olemas? Lõputu hulk küsimusi, mida on aastaid proovinud lahendada poliitikud, sotsioloogid, ajaloolased. Loo autor aga annab selle küsimuse lahendamise võimaluse kahele tavalisele noorele, kes teineteist armastavad – on ju nemad need, kes peavad kaasaegses maailmas elama, see on nende otsustus, kas andestada või kätte maksta, võtta omaks võõras kultuur või pidada kalliks oma traditsioone ja keelduda kõigest võõrast?!

Poiss on USAs töötav sakslasest kosmopoliit, tüdruk – ameerika juut. Nad mõlemad on keskklassist, aga seejuures ikkagi nagu täiesti erinevatest maailmadest. Mis jääb peale: armastus või peretraditsioonid, „vere kutse“? Situatsiooni muudab veelgi keerukamaks see, et nad ise koos oma peredega sõltuvad täielikult sotsiaal-kultuurilistest normidest ja traditsioonidest. Tüdruku paljud sugulased jäid Auschwitzi, tema suguvõsa vanimad esindajad tunnevad veel praegugi sõna „sakslane“ ees hirmu. Poiss aga on Wehrmachti sõduri poeg, kuuludes ise sõjajärgsesse põlvkonda, kes ei kanna isiklikku vastutust holokausti eest. Pinnale kerkivad seni sügaval peidus olnud vastuolud, tekitades kahe armastaja vahele müüri, mille lammutamine tundub võimatu. Piinavalt väljapääsmatu olukord: „sa oled hea inimene, kuigi sakslane“ - midagi taolist oleme me kuulnud ka siin meie juures. Selline valvelolek ja paikapanemine lõhestab ka meie ühiskonda, kui väga me ka ei üritaks teha nägu, et see ei ole nii.

Kuidas olla ja elada, kui meid tabab saatuse tahtel selline olukord?.. See on keeruline, kohati isegi absurdne küsimus, millel puudub üks ja õige lahendus... see lugu annab võimaluse raputada maha rahvusluse ümber käivad poliitmängud ja enda üle naerda – mis vahet seal on, kas me oleme venelased, juudid, sakslased, lätlased või eestlased. Kas me üldse vajame „ümberlõikamist“? või saame muud moodi kokku leppida?