Ojasoo: Teatri juures vaevab mind sageli, et idee, mis pähe tuleb, saab realiseeruda alles aasta pärast - selline on teatri toimimise tavaline graafik. Aga vahel tahaks mõtte kohe teoks teha, et see ei kaotaks oma värskust ja ei muutuks liiga "targaks". Sellepärast on Teater NO99-le oluline aeg-ajalt korraldada aktsioone. Esmalt me mõtlesime, et nende nimi peaks olema performance, aga sõna kunstiajalooline tähendus hakkas meid veidi ahistama, seega, me teeme aktsioone. Ühekordseid, nii hulle ja riskeerivaid, kui vähegi suudame.
"Ulgumerelainetel" on üks selliseid aktsioone. Mitmed erinevad vestlused näitlejatega on viinud meid jälle ja jälle küsimuseni: kui inimene tuleb teatrisse ja vaatab lavastust (mida on ette valmistatud ja esitatakse mitmel õhtul), siis mida ta tegelikult ikkagi vaatab? Kas ta vaatab lugu? Näitlejate mängu? Nende füüsilist konditsiooni? Lavastust? Kujundust? Energiat? Seletamatut miskit?
Enda puhul olen täheldanud, et mulle meeldib vaadata etendusi, kus näitlejad räägivad keeles, millest ma aru ei saa. Järelikult, ma ei vaata lugu. Ja vahel meeldib mulle vaadata lavastusi, kus näitlejad ei mängi. Järelikult ma ei vaata nende "mängu". Ma vaatan nende energiat ja tahet, aga sellest üksi ei piisa. Ma tahan näha seletamatut ja kordumatut. Selleks olen vahel sundinud näitlejaid laval tegema asju, mis viivad nad füüsilise ja vaimse piirini. Ma tahan saalis istudes näha, mis siis juhtub, kuidas nad edasi lähevad. Isegi kui see on natuke õudne.
Aga mis on selle juures kurb ja paratamatu - näitleja loomuses on see kordumatu hetk fikseerida ja seda õhtust-õhtusse korrata. Seda võib ka professionaalsuseks nimetada.
"Ulgumerelainetel" puhul leppisime me näitlejatega kokku, et nad mängivad nii täpselt kui võimalik seda, mida me proovides fikseerisime. Korrata maksimaalselt täpselt, mängida võimalikult hästi.
Aga on üks tingimus, mis neil seda teha ei lase.
22. detsembril 2005 kell 19.00 leiab Teatris NO99 aset aktsioon "Ulgumerelainetel".
Neli tüüpi hüppavad pea ees basseini, milles ei ole vett.