Lavastused

Rahulolematus ja nihestus Vilde Teatris
Lavale astuvad Oleg Želudkov, Piret Kuub, Dljara Jakovleva, Sven Paulus, Richard Naar, Suzanna Golovko, Juri Seredenko ja Peeter Piiri.

Kujutage endale ette olukorda, kus kaks inimest, mees ja naine on sattunud kokku elama, erilist armastust nende vahel aga pole. Kaks aastat on koos oldud, tuleks juba ammu lahku minna, kumbki aga ei suuda sellest isegi mitte mõtelda, veel vähem ära teha. Ja nii nad vaikselt edasi elavad. Mees käib tehases tööl laialivedajana, naine on müügiosakonnas. Nad justkui räägivad omavahel õhtuti peale tööd, vaatavad justkui koos telekat, teevad justkui seksi. Neil on ühine tutvusringkond, kellele püüdlikult üritatatakse jätta head muljet. Nad justkui unistavad koos mingitest ühistest asjadest, selle välise koore all lõõmab mõlemas üha süvenev rahulolematus. Kumbki inimene pole oma olukorraga rahul, aga kumbki ei suuda midagi ette ka võtta. Taolises pingelises suluseisus toimub järsk sündmus – naine jääb lapseootele.

Austria kirjaniku Frantz Xaver Kroetzi 70-ndate aaste alguses kirjutatud näidendi „Ülem-Austria” põhjal valminud lavastuse keskseteks mõisteteks ongi nihestatus, rahulolematus ja ebakõlalisus. Nihestatuse tunnet peab süvendama asjaolu, et näidendi peategelased on laval asetatud keset filmivõtteid. Näitlejad ütlevad oma teksti, kaamera salvestab nende näoilmeid, mida vaataja saab kohapeal ka näha. Teleriekraanil nähtavat filmireaalsust lõhub laval toimuv filmimisereaalsus. Tekkiv võõritusmoment resoneerub lavastuse kesksete märksõnadega ja näitlejate vahel valitseva psühholoogilise pingega. Kroetzi teksti on ka varem eesti keeles lavastatatud, kuid kui eelnevad lavastused rõhusid pigem olmelisusele ja sotsiaalsusele, siis praegu on suund pigem psühholoogilisusele ja esteetilise vormi abstraheerimisele.