Lavastused

Ants Laikmaa elu kahes vaatuses

Kunstnik Elisa Sinisalu
Akordionil Anti Nöör
Laval Indrek Ojari (Tallinna Linnateater), Külli Reinumägi, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Kristjan Lüüs

AINO-MARIE: Olen kuulnud, et sa oled kuulus.
LAIKMAA: Tead, noores eas, kui me veel pole midagi, arvame, et me vast oleme midagi. Vanemas eas kui me juba oleme midagi, tunneme, et me pole veel mitte midagi.
AINO-MARIE: Ma ei saa sellest aru.
LAIKMAA: Ei peagi saama. Lihtsalt tee seda, mis sulle meeldib.
AINO-MARIE: Mulle meeldib koeraga mängida.
LAIKMAA: See on tore.

Noor Laikmaa kõndis jalgsi kuus nädalat, et jõuda Düsseldorfi Kunstikadeemiasse. Keskealine Laikmaa oli kirglik, järjekindel ning andekas. Armus, maalis ja armastas. Tema õhutusel avaldas Under oma esimesed luuletused. Vananev Laikmaa pani kinni omanimelise kunstikooli ning kolis Taebla metsatallu. Surres oli Laikmaa tunnustatud, lugupeetud ja üksik.

Missugune oli see rahutu looja oma lummavate maastikumaalide ja jõuliste autoportreede taustal?

Ants Laikmaa – kunstnik, kelle kirevat elu jääb igaveseks varjutama saladuseloor, isegi kui me teame selle üksikuid heledaid laike.