Dirigent Tõnu Kaljuste
Libreto Marie Heibergi loomingu põhjal Maarja Kangro
Kostüümid - Reet Aus
Videotöötlus - Ville Hyvonen
Laulavad Kädi Plaats ja Helen Lokuta ning Nargen Opera koor, musitseerib Tallinna Kammerorkester.
Von Krahli Teatri ja Nargen Opera ühistööna valminud kammerooperites põimuvad Tõnu Kõrvitsa õrn ja nüansirohke muusika noore maalikunstniku Merike Estna maalidega.
Mu luiged, mu mõtted
"Mu luiged..." ei ole traagiline lugu hullust luuletajast. Kui oma elu viimased paarkümmend aastat vaimuhaiglas veetnud ja juba varem meelehaigena ringi uidanud Marie Heibergi kiputakse sageli nägema sünge saatusega õnnetu kujuna, siis meie ooper püüab luuletajale heita teistsugust valgust - vahest niisugust, mis Heibergile eneselegi rohkem oleks meeldinud. See on lugu valguse- ja tõeihast, heitlikust, ent jõulisest soovist saladusi ära tabada, ometi kuhugi välja jõuda. See on ka äramineku ja irdumise lugu, kus harjumuspärasest tegelikkusest suundutakse uude, hallutsinatoorsesse. Poetess, kes algul esitab Heibergi päevikutaolisi meeleolusid, loob endale kujutluspildi, kellega ta lõpuks samastub ja "mõistlikust" maailmast ära läheb. Ent see äraminek ei pea olema siirdumine hirmutavasse varjuolekusse, kus kõhnunud skisofreeniahaige tuimast näost vaatavad ilmetud silmad tühjusse (vt Peeter Lindsaare meenutus Kajar Pruuli järelsõnast kogule "Käisin üksi tähte valgel"). Meie loos võiks Marie jõuda välja kuhugi, kuhu ta ise oma tihti naiivselt pretensioonikais nägemustes lootis jõuda. Hull printsess näeb helget valgust - ja kes ütleb, et need hetked ei võiks olla ilusad?
Maarja Kangro
Tõnu Kõrvits
Marie Heiberg (1890-1942) sündis Võrumaal Urvaste vallas kehval järjel vabadikuperes. Haridus jäi Heibergil üsna lünklikuks: kolm talve õppis ta Urvaste vallakoolis, mõnda aega ka Sangaste kihelkonnakoolis, hiljem püüdes end hiljem omal käel jõudumööda täiendada. Esimene luulekogu "Mure-lapse laulud" ilmus 1906, kui Marie oli 16-aastane. Teine ja ühtlasi viimane Heibergi eluajal ilmunud luulekogu kandis pealkirja "Luule" (1913). Samuti on talt ilmunud jutustus "Elukevade" (1910) ja lühiproosakogumik "Enne viimset päeva" (1914).
Heibergi luuletused pole tasemelt ühtlased, suuremaid õnnestumisi näib kandvat lapsemeelne jõud kui pingutatud sügavusepüüe. Parimates stroofides otsekui ühineksid Juhan Liivi hämarad ahistused ja Ernst Enno valguseihalus, esimese kriipiv sisepinge ja teise laululine pehmus.
Rohkesti on kauasest, reaalsusest mittehoolivat kiindumusest ajendatud armuluulet, meeleheitlikku, anuvat ja süüdistavat. Selles on mitmeid kõrghetki, sest luulegi teatavasti ei hooli eriti reaalsusist. Kohtame ka teeloleku-motiivile pühendunud "rännuluulet", kuhu on jätnud jälje ta ootamatud matkad ja meelehämaras hulkumised. Omaette seisavad kosmilised fantaasiad ja usulised nägemused. Viimase aluspõhjaks tundub vahel olevat otsekui taaselustunud siiras lapseusk. (Kajar Pruul)
1917. aastast hakkasid sagenema Heibergi meeltesegaduses ringihulkumised; 1923. aastal viidi Marie Heiberg Tallinna Seevaldi haiglasse, kus ta 1942 kopsupõletikku suri.