Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod...
(W. Shakespeare)
Oo imet! Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on! Hea uus ilm,
Kus niisugune rahvas peal!
Nii hüüab William Shakespeare’i näidendi “Torm” lõpus noor neiu Miranda,
kes on kogu oma senise elu veetnud oma isa Prosperoga pagenduses
inimtühjal saarel, nähes esmakordselt saarele sattunud teisi inimesi.
Need inimesed aga pole sugugi kõik kaunid, sest neid seob tema isaga
ammune tume saladus, mille tõttu Prospero võlukunst nad sellele saarele
tõigi. Kuid Miranda vasttärganud armastus laseb teda näha seda, mis
isegi ta isa ees varjatuks jääb: ka kõige paadunuma inimese ilu.
Shakespeare’i suurteoses “Torm” mängivad noored inimesed, kelle vasttärganud armastus teatri vastu on nad toonud EMTA lavakooli 27. lendu ja see on nende esimene bakalaureuselavastus.