Iiri külakõrtsi õhustiku lõi kunstnik Vadim Fomitšev,
muusikaliselt kujundas Peeter Rästas,
tõlkis Peeter Sauter.
Mängivad: Erni Kask, Ülle Lichtfeldt, Peeter Rästas, Toomas Suuman ja Velvo Väli.
Aeg-ajalt on hetki, mil inimesed satuvad üksteisele väga lähedale ning valla pääsevad lood. Väikeses Iiri külakolkas on tilluke kõrts, kus külamehed on õhtust-õhtusse ja aastakümneid kokku saanud, et juua pint õlut, teha mõni suits ja niisama juttu rääkida. Väljas vihiseb tuul, toas köeb kamin ja kraanist voolab õlu. See on kodune ja mõnus, see on Iirimaa.
Ühel õhtul aga tuleb kõrtsi noor naine pealinnast ning ühtäkki sekkub igaõhtusesse kõrtsiolemisse midagi, mis tuleb teiselt poolt. Sealt, kus elavad haldjad ja sünnivad legendid.
JACK: Aga nagu Maura hiljem rääkis, ta oli siis küll ainult plika, aga tundis, et midagi on nihu. Sest ema ei visand nalja ega midagi. Ja pärast, kui teised olid välja läinud, jäid nad emaga kahekesi kamina juurde. Ja ema oli kuidagi jube vaikne. Ja Maura rääkis, et see õhtu jäi talle meelde just sellepärast, et ema ei saatnud teda magama. Nii et ta ei tahtnud alla üksi jääda. Ja talveõhtu oli muidugi kottpime. Ja tol õhtul oli mere pealt hirmus tuul, just nagu täna, selline, mis vilistab ja lõõtsutab. Siuke tuul, mis poeb ukse alt sisse ja milles oleks nagu kellegi laul sees. Laulab sulle niimoodi ukse alt. Siukest sorti öö oli niisiis.
Hooaja lõpuni mängitakse lavastust ainult Rakvere Teatri väikeses majas ning etendusega kaasneb ka iiri õhtu söögi ja joogiga.