Lavastused

Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Liikumisjuht Tiina Mölder (külalisena)
Muusikaline kujundaja Marius Peterson (Theatrum)

Osades Maria Klenskaja, Rein Oja, Liina Olmaru (külalisena), Uku Uusberg, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Indrek Sammul, Marius Peterson (Theatrum), Hilje Murel, Tõnu Aav või Aleksander Eelmaa, Tarmo Song (Theatrum).

Klassikalise dramaturgiaga on ju nii, et mida suurem ja  sisurikkam tekst, seda enam on sellest võimalik leida tänapäeva inimese jaoks huvitavad aspekte. Kõige rohkem intrigeerib mind teema, millest Molière näidendi eessõnas räägib – silmakirjalikkus. Ta oskab meile näidata silmakirjalikkust meis endis ja annab jõudu seda välja naerda. Et pahe on pahe, teavad kõik. Parim pahe vastu võitlemise viis oli Molière’ile ja on tänapäevani näidata selle naeruväärsust. Et pettus on koomiline, silmakirjalikkus on naljakas. Petised on nõus, kui neid noomitakse, on nõus tunnistama, et nad on halvad, aga ei taha enamasti välja naerdud saada!

2000. aastal lavastasin „Tartuffe’i“ Humanitaarinstituudi üliõpilaste diplomitööna. Ma pole teadlikult tollaste märkmete juurde tagasi pöördunud, vaatan näidendile täiesti uue pilguga. Aga endiselt huvitab mind siira religioossuse ja valevagaduse teema. Silmakirjalikkus just neis asjus on kõige ebameeldivam (raskem). Paavst Franciscus kirjutab praegu sellestsamast, et ei ole vaja kristlasi, kes mängivad, et nad on kristlased. Kui palju lihtsam on meil teha ausat ja püha nägu, kui tegelikult ausalt elada ja pühaduse poole pürgida. 

Hingeõnnistuse küsimus oli Molière’i jaoks tähtis.

Me ei too lavastust tänapäeva tuttavasse olustikku, kuid  interpreteerime näidendi teksti tänapäeva inimestena, püüame seda kaasaja vaataja jaoks elama panna.

Lembit Peterson