Lavastused

Kunstnik ja kostüümikunstnik: Monika Pormale

Osades: Guna Zariņa, Baiba Broka, Kaspars Znotiņš, Ģirts Krūmiņš, Vilis Daudziņš

Esietendus 9. detsembril 2003
Kestus: 1 h 50 min, ühes vaatuses
Mängupaik:  Black Box Studio (Rohuneeme tee 1, Viimsi)
Etendus ei vaja tõlget.

Selle lavastuse aines on vanadus – üks tänapäeva kõige ebapopulaarsemaid teemasid. Alates 1990ndate algusest on meie ühiskond vanu inimesi diskrimineerinud, isoleerinud ja asetanud neid antropoloogilise eksperimendi tingimustesse, mis sarnaneb tõsieluseriaaliga, kus mängureeglid on ebaselged – kas võitja on see, kes sureb esimesena või viimasena? Meie lavastus pakub unikaalset võimalust olla selles „loomaaias“ kõrvaltvaatajaks.

Lavastus „Pikk elu“ ei põhine ühelgi näidendil. Näitlejad on ise loonud sadu sketše, mänginud neid üksteisele ette ja hiljem redigeerinud. Tähelepanelikum vaatleja on ehk märganud, et vanade inimeste maailmas on asjadel hing. Et seda hinge nähtavale tuua, on näitlejad teostanud oma dialoogid materiaalsete esemete kaudu, mis on olnud vanemate inimeste eluaegsed partnerid. Lavastuse rekvisiitideks on erinevatelt inimestelt kogutud autentseid esemeid; nad kannavad endas ikka veel nende inimeste elulugu ja hinge.

„Pikk elu“ räägib ühest päevast eakate pensionäride elus Riia ühiskorteris ja asjadest, mis neid ümbritsevad.

Alvis Hermanis:
„Teatris on tavapärane, et on üks, vahel ka kaks või kolm fookuspunkti; meil on neid vähemasti viis. Kui fookuspunkte on üks, muutub see paratamatult didaktiliseks, sest manipuleerib vaatajaga. Kui fookuseid on palju ja ükski neist pole teisest tähtsam, asetub vaataja radikaalselt uude olukorda ja hakkab ise oma lugu kokku panema. On igati loogiline, et igaüks neist kogeb lavastust erinevalt, sest igaüks paneb enda jaoks kokku ettenägematu jada. Need, kes armastavad öelda, et tegu on üksnes eksperimendi, mitte lavastusega, on liiga harjunud arusaamaga süžeest, sellega, et teater peab lugusid jutustama. Lood võivad olla erinevad. Näiteks on „Pikk elu“ väga igav lavastus samas tähenduses nagu Marcel Prousti teosed ja sümfooniline muusika. See on viimistletud lavastus väga spetsiifilise dramaturgiaga, lihtsalt dramaturgia on tavapärasest veidi erinev.“

Preemiad:
Grand Prix rahvusvahelisel teatrifestivalil BITEF’39, 2005
Kuldne Loorberipärg parima ansamblimängu eest rahvusvaheliselt teatrifestivalilt MESS’45, 2005
Publikupreemia rahvusvaheliselt teatrifestivalilt Baltiiski Dom, 2006
Kuulus Edinburghi Rahvusvahelise Festivali (2006) peaprogrammi, pälvis Sõnumitooja preemia
Parima välismaise lavastuse preemia festivalilt Kuldne Mask Venemaal, 2006