Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

Silva

Autor:
Imre Kálmán
Lavastaja:
Mart Sander
Esietendus:
Esietendus 16. september 2010
lavastus-pic

Imre Kálmáni operett kolmes vaatuses
Leo Steini ja Béla Jenbachi libreto, tõlge: Mart Sander

Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigent: Erki Pehk
Lavastaja ja kunstnik: Mart Sander
Koreograaf: Marina Kesler
Lavavõitluskoreograaf: Hellar Bergmann
Valguskunstnik: Anton Kulagin

Imre Kálmán on Johann Straussi ja Franz Lehári kõrval kolmas Viini opereti suurkuju. 1908. aastal Theater an der Wienis esietendunud operett „Sügismanööver“ näitas noore helilooja andekust selles žanris. Järgnesid tellimustööd paljudelt teatritelt – „Sügismanöövri“ ja 1915. aastal esietendunud „Silva“ vahele mahtus veel seitse operetti. Säravat, kirglikku ja sentimentaalset „Silvat“ peetakse Kálmáni loomingu tipuks ning operetiajaloo üheks olulisemaks teoseks. Helilooja püüdis opereti süžeeliinile anda dramaatilist sügavust ning „Silvat“ võiks seetõttu pidada „La traviata“ õnneliku lõpuga operetivariandiks. Teose muusikasse on sulanud nii valsi-, tšaardaši- kui ka foksirütmid. „Silva“ vallutas publiku südamed juba peaproovis ja Das Neue Wiener Journalis avaldatud kriitika märkis pärast edukat esietendust: „Kálmán on kirjutanud kütkestava heliteose. On tunda tema meloodiate kõlatäiust ja meeleolude võlu pakub erakordset lüürilist naudingut!“

Lavastaja Mart Sander: „Mõnes mõttes on „Silva“ valik kergema vastupanu teed minek, kuid samas ei saa vaielda: selliseid meloodiaid nagu „Teeme pesa endale“ ja „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“ teavad isegi need, kes pole kunagi teatrisse sattunud. Lavastajale on see hea materjal: sellest võib teha kas pesuehtsa komöödia või rõhutada loo traagilist alatooni. Või siis rääkida vahetu lugu inimestest, kes sotsiaalsete süsteemide hammasrataste vahel lõksus olles ihkavad olla kõigest inimesed, kuid ei saa seda endale lubada. Kuna selles ligi sada aastat vanas loos leidub teravaid paralleele tänapäeva maailmaga, otsustasin neid rõhutada mitte etenduse kaasajastamisega, vaid „vanutamisega“ – üritan lavastada etenduse, mis edastab moodsa sõnumi vaatamata sellele, et tema visuaalne külg on rõhutatult, peaaegu karikatuurselt vanamoodne.“

Maailmaesietendus toimus 17. novembril 1915 Johann Strauß-Theateris (Viinis)