Lavastused

Idee autorid: Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn, Maria Soomets

Tekst: Priit Strandberg ja Tanel Jonas

Muusikaline kujundaja ja ansambli juht: Ele Sonn

Näitlejad ja ansambel: Maria Soomets, Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn

Eesti kultuuriloos on teada mitmeid autoreid, kes on pidanud oma teoseid erinevate totalitaarsete režiimide nõudmisel muutma ja ümber kirjutama. Tänapäeval kõigile tuntud Saaremaa valss, mis on justkui rõõmsa ja reipa laulu etalon, oli autoril esialgu kirjutatud hoopis teistsugusena – mõtliku ja minoorsena. Nõukogude ametnike nõudmisel tegi Raimond Valgre selle laulu ümber ja andis talle sellise vormi nagu me tänapäeval teame. Nõukogude ametnikud olid ilmselt rahul, kuid mida tundis looja ise? Selliseid näiteid on Eesti muusikas sadu, kui mitte tuhandeid. Aeg oli selline – režiim võis dikteerida kõike, kaasaarvatud loomingut.

Kuidas on asjad nüüd? Kas tänases demokraatlikus ühiskonnas on looja sõltumatu ja vaba või dikteerivad müüginumbrid meile tegelikult palju rohkem kui ükskõik milline totalitaarne režiim? Kas kauaoodatud vabadus on kujunenud vabatahtlikuks orjuseks? Kes on tähtsam, kas looja või vahendaja? Kas kellelgi on õigust sekkuda loomeprotsessi? Selliste küsimustega tegeleb Tanel Jonase, Priit Strandbergi, Maria Soometsa ja Ele Sonni muusikaline autorilavastus „Segajad“.

Lavastus kasutab Eesti autorite nagu Raimond Valgre, Uno Naissoo, Arne Oidi jt. loomingut, nii laulude originaal-kui ka muudetud versioone ja kombineerib neid lugude ja tekstidega, mis räägivad nii konkreetsete laulude saamisloost kui sellest, kuidas tunnevad ennast tänapäevased, noorema põlvkonna loojad, kelleks teksti autorid – Priit Strandberg ja Tanel Jonas – ise on. Näitlejad mängivad pilli, esitavad kogu etenduse muusika ning kehastuvad etenduse jooksul kõikideks tegelasteks – Loojaks, Ametnikuks, Produtsendiks, Teatridirektoriks, Vanaks Guruks ja lõpuks iseendaks. Laule saadab klaveril ja klavessiinil muusikaline juht Ele Sonn.

Lavastaja Tanel Jonas: Veel 30 aastat tagasi, nõukogude ajal, pidi looja kogu aeg muretsema, kas tema looming „läheb läbi“, kas lubatakse esitada või kästakse muudatused sisse viia, kas avaldatakse või keelatakse ära, kas lubatakse gastrollile või kehtestatakse väljasõidukeeld. Tänapäeval, vabas ühiskonnas see esmapilgul enam probleemiks ei ole ja kõike võib vabalt teha. Autoriteater on lausa moeväljend. Aga nüüd algab tants teistpidi – kas see, mida ma teen, müüb? Kas see meeldib rahvale? Kas ma suudan ennast oma loominguga ära elatada? Kui vanasti kardeti ametnikku, kas siis nüüd kardetakse produtsenti? Kas ongi nii, et meie looming ei olegi tegelikult mitte midagi muud kui kaup, mis ei erine leivast või tapeediliimist mitte millegi poolest? Kui paljud tänased eesti muusikud on oma lugusid ümber kirjutanud, sest produtsent soovitab soojalt, et „tee nii, siis läheb rahvale paremini peale“? Kui paljud eesti lavastajad on sunnitud valima materjale lähtudes kriteeriumist „see täidab saale“? Ühesõnaga, kas tänapäeval on looja vaba või on ta tegelikult rohkem piiratud kui 33 aastat tagasi, kui ma sündisin? Sellest see lavastus räägibki.