"Tere õhtust. Kolm kuud tagasi kell 22:23 ütles mulle arst, et mul on veel kolm kuud elada jäänud. Niisiis, minu arvutuste järgi on mul aega veel... (vaatab kella) täpselt 111 minutit. Ja sellepärast kutsuski Silvia meile lapsed külla lihapirukaid ja pavlovat sööma."
Nende sõnadega algab Vana Baskini Teatri suvelavastus, Austraalia näitekirjaniku Elizabeth Colemani üle maailma suurt publikumenu pälvinud hämar komöödia "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" ("It's My Party And I'll Die If I Want To").
Jah. Pereisa Ronald (Egon Nuter) usub siiralt, et ta sureb täna ära. Ning selle puhul on ta korraldanud väikese koosviibimise, et viimast korda oma abikaasa ja täiskasvanud lastega šampat juua ja pirukaid süüa, möödunud aegu meenutada ning ette kujutada tulevikku ilma temata... Ja võib-olla ka siluda elu jooksul tehtud vigu ja tegematajätmisi. Ent kõik ei lähe päris nii, nagu isemeelse perekonnapea õhtukava ette näeb. Kella halastamatu tiksumise saatel vallanduvad nii mõnedki aastatega kogunenud pinged ja koosviibimisest kujuneb tõeliselt tragikoomiline perekonnapidu, millele lisavad värvi üllatuspulm, enesetapukatse ning liiga vara saabuv matusekorraldaja.
"See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" on tempokas ja terav hämar komöödia ühe näiliselt tavalise perekonna keerulisest siseelust, mis on üheaegselt oma absurdsuses pisarateni naerutav, aga oma äratuntavuses samas liigutav ja mõtlemapanev – eelarvamused, põlvkondlikud konfliktid ning võimetus aksepteerida oma lähedasi sellistena, nagu nad on, pole ju meile kellelegi võõrad teemad.