Eks Saunaeit oska kõige otsekohesemalt ütelda, mis lugu see 90 aastat tagasi ilmutatud Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus I” on.
Kas ühe laulu pärast võib sedasi karistada? Ega mina seda üles ei tähendand! Ja mis seal valesti on? Kõik puha sula tõsi.
Tulid siia Krõõt ja Andres.
Vargamäele, kihvtitud kohta.
Võtsid ligi Mari ja Jussi.
Mari võttis Jussi ära.
Surm võttis Krõõda ära.
Andres võttis Mari ära
ja Juss poos enda kuuse otsa.
Nii see oli ja nii see jeab, ega’s änam muuta ei saa.
Mina olen reakind ainumasti sulatõtt.
Kui mahti saan, siis keelt kannan, sest see on ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõelikult huvi pakub ja erkusid kõditab.
Ma teen kõik, et miski vaka alla varju ei jeaks. See on mu püha kohus, teised ütlevad ka.
Kui ma kord reakima hakkan, siis ei tule enne lõppu, kui loputan kogu Vargamäe musta pesu terve ilma näha. Panen oma punktid igale ette – Jussi tapmisest ja püha abielu rikkumisest. Hakkan Marit igal parajal silmapilgul ja paigal lõhnama!
Mine kiriku või kõrtsi, pea pulmi või varrusid, aina kuula – lõksutan ja lõugutan, paotan oma suud, kõigi kõrvad puhun täis. Mina olen vaga õiglane inime ja mina pean reakima, kui teistel suu vett täis.
Nüüd tahvad mu naha ära parki.
Kas see on ristiinimese tegu?
Minu perse paraneb ära, aga Lullu laul jeab!
Kõigi aegade saunaeided – .... ..!!