Lavastused

Kunstnik Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Osades: Andres Lepik ja Allan Noormets (Linnateater), Luule Komissarov, Triinu Meriste,
Anne Valge, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Margus Vaher, Arvi Mägi, Aarne Soro, Meelis Rämmeld jt.

Tallinn. On aasta 1975. Juulikuu palavad päevad. Just praegu toimuvad XVIII Üldlaulupeo kontserdid. Dirigeerivad Gustav Ernesaks, Jüri Variste, Arvo Ratassepp, Kuno Areng, Ants Üleoja, Lembit Verlin, Heino Kaljuste ja teised armastatud dirigendid. Laulukaare all kõlavad nii "Mu isamaa on minu arm", kui "Lenini samm"; nii Tobiase "Largo", kui vene rahvalaul "Lähen ma, tulen ma", rahvas kuulab nii Kappi, kui Mozartit ja Šoštakovitšit. Maarjamäel on vahetult avatud memoriaalansambel ja laulupeomärgil on rukkilill.

Samal ajal koguneb läheduses, ühes Kadrioru eestiaegses villas üpris tavaline seltskond. Peamiselt mehed. Veidrad on ainult meeste nimed: Eeliot, Kaival, Oidip, Prunts, Kapral...
Igaüks neist saabub eraldi, kõik on pisut kiirustanud, natuke liiga soojalt riides... Mis seltskond see on? Mis saladus neid seob ja miks ei kuulu nad selle 641 kollektiivi hulka, kes just lauluväljakul on suud avanud? Kes on see "642. kollektiiv", kes esineb vaid Salaste laulupeol?

Kakskümmend aastat hiljem kirjutab "Salaste laulupeo" näidendiks mees, kes eelmise aasta 7. detsembril sai seitsmekümneaastaseks. Jaan Kruusvall, kelle nõtket, punktiirset ja seesmiselt väga intensiivset dialoogi mäletavad see rekordarv teatripublikut, kes näinud tema legendaarseid "Pilvede värve" ja "Vaikuse vallamaja". Seekord on tema groteskivõtmes kirjutatud näidend omamoodi hüvastijätt ühe aja ja tema inimesega. Kas ka lunastus...?

KAPRAL: Mis sa pabistad, vana!
BURŽUMOV: Mina olin see aeg alles laps!
PRUNTS: Elu on liiga pikk, et päris süütult see ära elada...
OIDIP: Eks lollusi ole tehtud, aga viimasel ajal ... ei!