Sa ütled, et tahad revolutsiooni Noh, kas tead Me kõik tahame maailma muuta /The Beatles/
Teater NO99 uus lavastus "NO34 Revolutsioon" lahkab üht inimtsivilisatsiooni kõige märkimisväärsemat mõistet − revolutsiooni.
Meie ees on täna ületamatu kuristik. Ja meil ei ole midagi, millega seda kuristikku ületada. Vastavalt Swedpanga analüüsile elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga sellest ei piisa. Kuristik on liialt suur. Kuristik on totaalne. Me oleme selle kuristiku põhjas.
Olukord on seega revolutsiooniline. Aga miks siis ei toimu ühtegi? Kuhu on revolutsioonid kadunud? Kuidas peaks revolutsioon välja nägema? Kuidas me peaks seda tegema? Kas ei ole kusagil manuaali revolutsiooni jaoks? Millal toimub järgmine revolutsioon, totaalne diskursiivne nihe, vähemalt väike mässki? Aga barrikaadid? Aga uue inimese sünd? Millal? Kas üldse toimub kunagi veel mõnd revolutsiooni? Kõigi nende küsimustega lavastus ei tegele.
2017. aastal toimub palju, kuid miski ei ole säärane, nagu sada aastat tagasi toimunud revolutsioon. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus on üldistus revolutsioonidest, ennekõike aga revolutsioonilisest vaimust ja selle kohast tänases maailmas.
Nad peavad küünte ja hammastega vanast kinni. Meie püüame põhjalikku uuendusi. Nad hirmutavad meid surmanuhtlusega. Meie ei karda surma. Nad meelitavad meid lubadustega. Meie ei usu neid. Nende päralt on minevik. Meie päralt on tulevik. Nemad surevad. Meie elame. /Juhan Lilienbach/
Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Muusika Jakob Juhkam.