Lavastused

Kui eelmisel aastal oli Anne Teresa De Keersmaeker esmakordselt kutsutud Eestisse Augusti TantsuFestivalile ühe oma esimese tööga „Fase", siis seekord on meil au võõrustada tema üht  viimastest töödest, mis valminud mitme kunstniku koostöös.

De Keersamekeri ja Boris Charmatzi tants ja Bachi muusika mõjuvad üheaegselt rahvusooperi Estonia laval nii suursuguselt kui mänguliselt.

Partita 2 saab alguse huvitavast lähtepunktist: mis juhtub siis, kui kaks koreograafi, kes on harjunud juhtima tantsijate gruppi, saavad nautida vaid iseenda tantsu, mis võib neile ehk isegi rohkem pakkuda kui koreografeerimine? Tegemist on kahe võrdse partneri koosloominguga, olgugi et Anne Teresa De Keersmaeker on tantsulise kahekõne koreograafia autor, ehk tema loodud on kahe keha liikumise geomeetriline ja arhitektuurne struktuur ruumis.

De Keersmaeker ei olnud varem loonud duetti, milles ta ise meestantsija kõrval esineks, nagu nüüd selles, rohkem kui neljakümnest osast koosnevas suurteoses. Boris Charmatzi ja De Keersmaekeri kahekõne kutsub üles eemalduma De Keersmaekeri põhjalikest konstruktsioonidest ning Charmatzi kummalistest ja poisilikest ning kohati mastaapsetest improvisatsioonihõngulistest mõttelendudest. Üksteist täiendav duett algab kolmanda osapoole ilmumisega, kelleks on viiuldaja Amandine Beyer, kelle füüsilisest kohalolust kumab tänavaviiuldaja virtuoossust. Kunstnik Michel Franēois' loodud jõuline lavakujundus võimendab erinevaid kogemisparadigmasid - kuulamine kas koos vaatamisega või ilma, kas vaikuses või muusikas.

Keel ei ole takistuseks.

***

Anne Teresa De Keersmaeker

Anne Teresa De Keersmaekeri esimene koreograafiatöö „Asch" valmis 1980. aastal, kui ta oli lõpetanud Mudra tantsukooli ja New Yorgi Tischi kunstikooli. 1982. aastal esietendus Steve Reichi muusikal põhinev neljaosaline „Fase". 1983. aastal lõi De Keersmaeker oma akadeemia Rosas ning samal ajal valmis ka teos „Rosas danst Rosas". Tema töödes on põhirõhk tantsu ja muusika vahekorral. Ta on kasutanud erinevate ajastute heliloojate muusikat. Sel ajal, kui „Rosas" kuulus Brüsseli ooperiteatri La Monnaie mängukavasse (aastatel 1992-2007), lõi De Keersmaeker koreograafia ka mitmele teisele sealsele ooperile. 1995. aastal lõi ta koostöös La Monnaie'ga tantsukooli P.A.R.T.S. Tema töödes on olulisel kohal ka tantsu ja sõna koostoime. Tema kõige hilisemad tööd on Bachi partita nr 2-l põhinev „Partita 2" (2013), mis on duett tantsija ja koreograafi Boris Charmatziga, Gérard Grisey muusikal põhinev „Vortex Temporum" (2013) ja  Arnold Schönbergi muusikal põhinev pas de deux „Verklärte Nacht" (2014). Rosase ja Mercatorfondsi välja antud kolmeosalises monograafias „A Choreographer's Score" (mai 2012 / juuli 2013 / oktoober 2014) annab De Keersmaeker teatriteoreetikule ja muusikateadlasele Bojana Cvejićile põhjaliku ülevaate oma nelja varasema töö ja ka uuemate tööde, „Drumming", „Rain", „En Atendant" ja „Cesena", valmimisprotsessist.

Boris Charmatz

Tantsija ja koreograaf Boris Charmatz on lavale toonud terve seeria meeldejäävaid esitusi alates etendusega „Aatt enen tionon" (1996) ja lõpetades etendusega „Enfant" (2011). Kuigi ta on endiselt tuuridega väga hõivatud, võtab ta siiski regulaarselt osa improviseeritud etendustest (koos Saul Williamsi, Archie Sheppi ja Médéric Collignoniga) ning esineb endiselt.  Boris Charmatz on 2009. aastast olnud Rennes'i koreograafiakeskuse (Rennes and Britanny National Choreographic Centre) direktor ja ta lubab selle muuta uutmoodi tantsumuuseumiks. Muuseumi idee keskmes on Charmatzi koostatud manifest ja muuseumi kogusse on juba saadud projektid „préfiguration" (eelkäsitlus), „expo zéro" (nullekspo), „héliogravures" (heliogravüürid), „rebutoh" (uus-butoh), „service commandé" (tellimustöö), „brouillon" (mustand), „Jérōme Bel en 3 sec. 30 sec. 3 min. 30 min et 3 h." (Jérōme Bel 3 sek, 30 sek, 3 min, 30 min ja 3 h) ning projekte on esitletud Saint Nazaire'is, Singapuris, Utrechtis, Avignonis ja New Yorgis. 2011. aastal oli Boris Charmatz Avignoni teatrifestivali partnerkunstnik ning sealses Paavstide palee õues tuli esitusele tema „enfant" (laps), mis on 26 lapse, 9 tantsija ja 3 masinaga etendus, ning seal pakkus ta välja ka Kunstikooli idee, mis on Tantsumuuseumi ja Avignoni teatrifestivali ühisprojekt. Aastatel 2002 kuni 2004 oli ta Prantsuse Riiklikus Tantsukeskuses residentkunstnik ja sel ajal lõi ta projekti Bocal, mis oli erineva taustaga tudengeid ühendav lühike ränd-tantsukool. Aastatel 2007 ja 2008 oli ta Berliini Kunstiülikoolis külalisprofessor, andes oma panuse uue tantsuõppekava loomisse. Koos Isabelle Launay'ga kirjutasid nad raamatu „Entretenir / ą propos d'une danse contemporaine" (vestlusi kaasaegsest tantsust), mille andis välja Riiklik Tantsukeskus koostöös kirjastusega Les Presses du réel. Tema kõige hilisem raamat „Je suis une école" (ma olen kool) ilmus 2009. aastal kirjastuselt Les prairies ordinaires. 

  

Koreograafia: Anne Teresa De Keersmaeker 

Tants: Boris Charmatz, Anne Teresa De Keersmaeker

Muusika: Partita Nr 2, Johann Sebastian Bach

Viiul: Amandine Beyer

Loomisel osalesid: Amandine Beyer, George Alexander van Dam

Lavakujundus: Michel François

Kostüümid: Anne-Catherine Kunz

Kunstiline assistent ja proovide juht: Femke Gyselinck

Kunstiline koordinaator ja planeerija: Anne Van Aerschot

Tehniline juhtimine: Joris Erven

Heli: Alban Moraud, Alexandre Fostier, Nicolas Vanstalle 

Tehnikud: Philippe Fortaine, Wannes De Rydt, Michael Smets, Bert Veris 

Produktsioon: Rosas

Kaasa aitasid: Musée de la danse - Centre chorégraphique national de Rennes et de Bretagne 

Koostöö: La Monnaie / De Munt, Kunstenfestivaldesarts (Brüssel), Festival d'Avignon, Les Théātres de la Ville de Luxembourg, ImPulsTanz (Viin), La Bātie - Festival de Genève (Genfi festival), Berliner Festspiele/Foreign Affairs (Berliin), Théātre de la Ville avec le Festival d'Automne à Paris, Fundaēćo Calouste Gulbenkian (Lissabon), Künstlerhaus Mousonturm (Frankfurt)

Esietendus: 03.05.2013 Kunstenfestivaldesarts, Brüssel