Lavastused

Moskva lavastaja Veronika Šahhova toob lavale kuulsa hollandi kirjaniku Toon Tellegeni (ikka on meeldiv meenutada, et teda nimetatakse Amsterdami Harmsiks ja et tal on vene juured – tema vanaisa perekonnanimi oli Telegin) muinasjuttudel põhineva lavastuse.

Lavastus on mõeldud „täiskasvanud” lastele, s.t teismelistele alates 11. eluaastast, aga Tellegeni muinasjutud on nii paradoksaalsed, teravmeelsed ja ootamatud, et ka täiskasvanud ise leiavad sealt midagi, mille üle mõtteid mõlgutada ja mis naerma ajab. Lavastuses tuleb juttu inimese esimesest kokkupuutest süngete tundmuste –  üksinduse, võõrandumise ja peataolekuga. Samas, hoolimata tõsisest teemast, ei tekita lõbusad muinasjututegelased hirmu ega depressiooni, vastupidi, toovad lohutust oma headuse ja armastusega. Nii et kui vanemad on võtnud etendust vaatama 7-aastase lapse, siis ka too ei kahetse.

Ühes Tellegeni muinasjutus „Ükskord kadus kogu tigedus… Jõehobu põrkas kokku siilikesega, aga keegi ei saanud pahaseks. Kilpkonn ütles teole, et too näeb väga tõtlik välja, aga tigu ei solvunud. Sipelgas sõi karu tordi ära, aga karu ka ei saanud pahaseks…
Ritsikas küsis elevandilt, kuidas ta peaks end tundma, kui elevant talle tantsu ajal jälle jala peale astub: „Tänulikult? Vaimustunult?”
Elevant vaatas teda kõhklevalt ja kehitas õlgu. „Ei tea,” ütles ta, „võib-olla õnnelikult?”

Eks me näe!