Lavastused

Mängivad Marje Metsur ja Maarja Mitt

Mängukoht: Lennuki 26, eestiaegne puitvilla Tallinna südalinnas

„Rästik” on lugu naisest, kellel raputavate ajaloosündmuste keerises ja isiklike tragöödiate tõttu tuleb ussina nahka vahetades korduvalt alustada uut elu. Maailmade kokkuvarisemise ja ülesehitamise keskel ellu jääda, kohaneda, muutuda. Kuidas mõjutavad aeg ja ruum, milles elatakse, inimese lugu ja arengut? Kuidas leida üles see ilus, mis sinus olemas on, ning saada üle kartusest seda kellelegi avada?

Kahekümne kahe aastasena tuli Olga Zotoval alustada kolmandat elu. Esimesed nädalad linnas elutses ta, kus juhtus. Tal oli tunne nagu varblasel, kes on lennanud tornikellade tuhanderattalisse mehhanismi. Õhtuti hulkus ta tänavail. Laternaid polnud süüdatud ja trammid sõitsid nagu väljavenitatud sigarid, sees inimestega pikitud kollane hõõgumus. Puud kahisesid elusalt, inimestel olid sissepoole pööratud näod ja trammid viisid rööpaid pidi kollast kuma linna äärest linna äärde.

Siis, pärast ankeetide ja avalduste täitmist, sai Zotova toa kommunaalkorteris. Korterielanike minevikust ei näi ükski asjaosaline olevat teadlik. Ruumid on vihjelised. Seinu ja nägusid vaadeldes aimad rohkem kui sõnadest. Aeg on tühi ümbrik, mille sisse kirjutatakse kiri. Korter ristab hiiglakäed, sõrmede puutekohtades tekib pingeid, ümbrik rebeneb. Keegi lendab etteantud raamidest välja. Ja kellegi elud koonduvad nendesse kätesse just nagu palveks.

Isegi mõrtsukaga rääkides võib leida ühise keele, kui võtta omaks see vaatepunkt, mis kuriteole viis. Sest inimene olla tähendab midagi sootuks enamat kui teadvusetute emotsioonide summat.

„Rästik” põhineb Aleksei Tolstoi jutustusel „Siug”, Ene Mihkelsoni romaanil „Korter” ja paavst Innocentius III tekstil. „Siug” on materjal, mida Eesti teater tunneb Mati Undi 1979. aasta lavastuse „Rästiku pihtimus” kaudu. Noorsooteatri „Rästiku pihtimust”, kus Olga Zotovat kehastas Marje Metsur, mängiti tolle aja kohta väga palju kordi – 200 etendust. Nüüd, pea 40 aastat hiljem jälgib Marje Metsur kõrvalt järgmise Zotova (Maarja Mitt) ekslemist iseenese loodud miiniväljal, olles keegi, kes poolte päevade kaupa kapis istub, palju rääkides kordab vaid ühte ja sama lauset; olles kord üks ja siis teine, ja siis keegi, keda igaüks nimetab ise nimega.

Tolstoi jutustuses „Siug” on peategelast ümbritsev keskkond määrava tähtsusega, Mihkelsoni romaanis „Korter" muutub ruum lausa keskseks tegelaseks. Kui „Siug" on lugu naisest, kes on ajaloo pööristes sunnitud pidevalt oma elu muutma, siis Mihkelsoni ühiskorterisse asetatuna hakkab Olga Zotova saatust määrama konkreetne tuba, milles on salvestunud eelmiste

ja praeguste elanike kehtestatud aegruum.

Kahe ühiskorterisse elama sattunud naise paralleelset eksistentsi iseloomustab hästi Ene Mihkelsoni enda lause: „Mul on ikka veel raske mõista meie olematuse üheaegsust.”

Lavastuse mängupaik on muinsuskaitsealune eestiaegne puitvilla Tallinna südalinnas aadressil Lennuki 26. Tunnustatud arhitekti Herbert Johansoni projekteeritud maja seisab praegu tühjalt. Tulevaste heade aegade ootuses ärkab väärikas maja „Rästiku” etenduste ajal taas elule.