Dramatiseerija Peeter Kollom
Kunstnik Silver Vahtre
Peaosas Priit Strandberg (Vanemuine)
Kafkale tüüpiliselt kulgeb „Protsessi“ tegevustik välises plaanis igati realistlikult. Ühel hommikul arreteeritakse edukas noor pangaametnik Härra K. Kui ta püüab selgusele jõuda, milles seisneb tema süü, siis aegamisi ilmneb, et pealtnäha lihtne ülesanne käib Härra K-le üle jõu ning teda ümbritsevad inimesed kas ei saa või ei taha teda aidata.
Kafka „Protsess“ on ajatu klassika, mis puudutab iga inimest ning tema tõlgendusvõimalusi on mitmeid. Ühest küljest on see väikese inimese võitlus lõputu bürokraatiamasinaga, teisalt on tegemist sügavalt allegoorilise ja mitmetasandilise teosega, milles käsitletakse inimese südametunnistuse temaatikat.
Kas väikesel inimesel on võimalust pääseda suure masinavärgi hammasrataste vahelt?
Kellele saab loota ja keda saab usaldada?
Kas inimene ongi maailmas üksi?
Kes saab aidata ja kas üldse peabki lootma kellelegi teisele peale iseenda?
Kas tegemist on kohtuprotsessiga inimesest väljaspool või inimese sees?
Mida me otsime ja mille järele januneme?
Kes annab meile vastuseid – kas meie ise või keegi teine?
KES otsustab meie elu üle?
Lõpuks jääb ta silmanägemine nõrgaks ja ta ei tea, kas tema ümber läheb tõesti hämaramaks või petavad teda ta silmad. Küll aga näeb ta nüüd pimeduses sära, mida Seaduse ustest lakkamatult hoovab. Nüüd ei jää tal enam kaua elada. Enne surma koonduvad kogu selle pika aja kogemused tema peas üheksainsaks küsimuseks, mida ta pole seni veel valvurile esitanud. Ta viipab valvurit käega, sest ta ei suuda kangestuvat keha enam maast üles upitada. Valvur peab tema kohale alla kummarduma, sest nende suurusevahe on muutunud kõvasti mehe kahjuks. “Mis sa siis nüüd veel teada tahad?” küsib valvur, “sa oled täitmatu.” – “Kõik püüavad ju Seaduse poole,” ütleb mees, “millest see tuleb, et nii pika aja jooksul ei ole siit keegi peale minu sisselaskmist nõudnud?” Valvur saab aru, et mehe lõpp on ligi, ja et veel tema kustuva kuulmiseni jõuda, möirgab ta talle kõrva: “Siit ei võinud keegi teine sisse pääseda, sest see sissepääs oli määratud ainult sinu jaoks. Ma lähen nüüd ja panen ta kinni.” Kafka
Lõppude lõpuks on kõik vaid ustest liikumine, uus elu, uus maailm, uus ruum, pööning. Kas Teil on seal ikka kõik päriselt korras?