Lavastused

Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan "Kevade", Igor Stravinski muusika balletile "Kevadpühitsus" ja Sandro Botticelli maal "Primavera. Kevade allegooria".

Lavastaja ja koreograaf Sasha Pepeljajev

Teksti autorid Oskar Luts & Karl Koppelmaa

Dramaturg Karl Koppelmaa

Lavakujundajad Sasha Pepeljajev & Eero Ehala

Valguskujundajad Kristo Kuusik, Karolin Tamm & Mari-Riin Villemsoo

Muusikalised kujundajad Sasha Pepeljajev & Kenn-Eerik Kannike

Videokujundajad Kärt Petser, Carmen Seljamaa, Johanna Mägin, Karl Koppelmaa & Sasha Pepeljajev

Kunstniku assistendid Külli Tamjärv & Ülle Saluvere

Osades TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu tudengid Elar Vahter, Hans Kristian Õis, Henessi Schmidt, Karolin Jürise, Peep Maasik, Mari Anton, Grete Konksi, Stefan Hein, Silva Pijon, Mathias-Einari Leedo, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom, Elena Koit & Loviise Kapper. 

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal "Primavera" väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu "Kevades" Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning "hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks" – platooniline armastus võidab.

Kui Straviski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas "Kevadpühitsuses" viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks "väljavalitu" sureb ohvritantsus, siis "Primavera Paunveres" on kaasaegne Lutsu "Kevade" riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust "Primavera Paunveres" vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu "Kevadega" täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu "Kevade" oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka "Primavera Paunveres" TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et "Kevade" ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli "Kevade" debüütromaan.