Lavastused

PREMIERE on Sõltumatu Tantsu Ühenduse sari, mis annab koreograafidele võimaluse debüüdiks. STÜ sarja raames saavad igal aastal kaks tantsukunstniku võimaluse välja tuua oma esimene tantsulavastus, sellega end tutvustada ja luua pinnas edasiseks kunstnikutööks.

VÄGISI
Mari-Liis Eskusson

Lavastus: Mari-Liis Eskusson
Esitus: Arolin Raudva, Raho Aadla
Helikujundus: Iisak Sulev Andreller
Valguskujundus: Villu Konrad
Dramaturgiline tugi: Ingrid Kääramees
Kestus: 30‘
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Ühendus
Toetajad: Okasroosikese Loss, Eesti Kultuurkapital, Folger Art, Canon

Lõpetasin 2013. aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal. Mõjutusi olen saanud nii välismaa kui ka Eesti koreograafidelt (Nacera Belaza, Bruno Caverna, Karl Saks, Triin Reeman). Koostööd olen teinud maalikunstniku Rait Rosina ja koreograafi Anu Vasega performance-sarjas „Põika!“. Minu esteetilised valikud on kantud lavastuse eesmärgist ja aeg-ajalt kujundab valitud esteetika ka eesmärki. Oluline on kujundi tekkimine ja selle vaimsus – nende tingimuste täitmisel muutub kunst minu jaoks kõnekaks ja seda püüan leida ka oma loomingus.
Selles lavastuses on tantsijate jõud suunatud teineteise poole. Vastandus saab aga läbipekstud.


YES/ NO TRUTH
Üüve-Lydia Toompere

Autor: Üüve-Lydia Toompere
Laval: Harriet Toompere
Helikujundus: Ando Naulainen
Valguskujundus: Villu Konrad
Video ja visuaal: Siim Tõniste ja Ando Naulainen
Kestus: 30‘
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Ühendus
Toetajad: Okasroosikese Loss, Eesti Kultuurkapital, Folger Art, Canon

Lydia on noor etenduskunstnik, kes väärtustab oma loomingus suhtlemise variatsioone. Kord romantiline, kord nukker, aga mitte kunagi tühi. Tema lavaruumi väljundites kohtub teater  eelkõige inimeste omavaheliste suhetega ning tantsule omase põhjendatud liikumise ja eneseväljendusega. Nii saavadki vōimalikuks variatsioonide mängud ja rännakud.

Mind huvitab, kuidas transformeeruvad meie mõtted ja kas iga hetk on unikaalne ja kordumatu. Miski ei saa olla enam seesama, mis ta oli sekund tagasi ja enne silmapilku.Kas meil  on vaja kõigele järele mõtelda? Inimene niikuinii ei õpi oma vigadest ja me kordame ennast koguaeg, mitte küll täpselt samamoodi, aga sarnaselt. Ja sellega koos nihkub ka tõde, olles mitte kunagi absoluut.