teater.ee kasutajaks registreerumine võimaldab
- eraisikutel laenutada näidendeid
- autoritel ja tõlkijatel hallata autoriõiguse lepinguid
- teatritel tellida näidendite lavastusõigusi, hallata autoriõiguse lepinguid ja aruandlust, esitada teatristatistikat ja täiendada teater.ee avalikku mängukava
Kasuta sisselogimiseks parooli
See the latest info of Estonian theatre
Lavastused
Peks mõisatallis
Teater:
Autor:
trupi ühislooming
Lavastaja:
Birgit Landberg
Märksõnad:
Esietendus:
24. veebruaril 2017 Genialistide Klubis
Kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik Emil Kallas
Helikunstnik ja -tehnik Sten Arvi
Dramaturg Paul Piik
Laval Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo
Lavastus "Peks mõisatallis" on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, milles vahelduvad laulud ja kannatamine. Me oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Isegi Märt Avandi kriiskas "Tujurikkuja" sketšis Patarei vangla vahitornist laulda: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, kannatamegi. Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse. Ajalooõpikud kinnitavad meile: oleme orjarahvas ning kõige saavutatu hinnaks on higi, veri ja pisarad.
Kas tegelikult on kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Meile on maalitud pilt minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See on tants eesti talumeestest, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma "paar piitsalööki" ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: "Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!" Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?
Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie näitlejate, publiku või ühiskonnaliikmetena oleme valmis taluma?
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: "Kes kannatab, see kaua elab."
Kui etendus on halb – kannatad ära.
Valguskunstnik Emil Kallas
Helikunstnik ja -tehnik Sten Arvi
Dramaturg Paul Piik
Laval Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo
Lavastus "Peks mõisatallis" on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, milles vahelduvad laulud ja kannatamine. Me oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Isegi Märt Avandi kriiskas "Tujurikkuja" sketšis Patarei vangla vahitornist laulda: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, kannatamegi. Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse. Ajalooõpikud kinnitavad meile: oleme orjarahvas ning kõige saavutatu hinnaks on higi, veri ja pisarad.
Kas tegelikult on kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Meile on maalitud pilt minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See on tants eesti talumeestest, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma "paar piitsalööki" ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: "Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!" Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?
Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie näitlejate, publiku või ühiskonnaliikmetena oleme valmis taluma?
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: "Kes kannatab, see kaua elab."
Kui etendus on halb – kannatad ära.
