Lavastused

Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer
Dirigent: Risto Joost
Lavastaja: Nicola Raab (Saksamaa)
Kaaslavastaja ja lavavõitluskoreograaf: Ran Arthur Braun (Iisrael)
Kunstnik: Robert Innes Hopkins (UK)
Valguskunstnik: David Cunningham (Šotimaa)
Osades: Parsifal – Richard Decker (USA)/ Roman Sadnik (Austria), Gurnemanz – Manfred Hemm (Austria)/ Richard Wiegold (UK), Kundry – Irmgard Vilsmaier (Saksamaa), Amfortas – Eike Wilm Schulte (Saksamaa)/ Rauno Elp, Klingsor – Martin Winkler (Austria), Titurel – Koit Soasepp (Soome Rahvusooper)/Priit Volmer jt.

Eestis esmakordselt kõlav „Parsifal“ on Richard Wagneri viimane ooper ja üks ooperiliteratuuri keerukamaid teoseid, mis esitab tõsise väljakutse nii solistidele, orkestrile kui koorile. Ooper jõuab lavale Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 raames. „Parsifal“ on erakordselt väljendusjõuline ja ammendamatut avastamisrõõmu pakkuv teos ning ainus ooper, mis on kirjutatud Wagneri ooperiteatri (Bayreuth Festspielhaus) erilist akustikat ja võimalusi silmas pidades. Seepärast nimetas helilooja ooperit Bühnenweihfestspiel ehk „lavale pühendatud pidustus“. Ooperi muusikaline keel on julge, kaasaegne ja enneolematult värvikas. Pärast ooperi esietendust ütles Gustav Mahler: „Kui ma Festspielhausist täiesti kõnevõimetuna välja astusin, teadsin, et olen osa saanud ülimast hingesuurusest, ülimast kannatusest ja et see kogemus jääb eluks ajaks püha ning rikkumatuna mu hinge.“

Wagner rõhutas ooperi erilisust teiste lavateoste kõrval, keelates kolmekümneks aastaks ooperi lavastamise väljaspool Bayreuthi ooperimaja. 1903. aastal võitis Metropolitan Opera siiski kohtu kaudu õiguse tuua ooper lavale.

Nicola Raab on rahvusvaheliselt tuntud noor lavastaja, kelle lennukas karjäär on viinud teda Viini ja Baieri Riigiooperitesse, Zürichi Ooperisse, Salzburgi festivalile, La Fenice’sse Veneetsias jm. Käesoleval aastal tõi ta Viinis menukalt lavale Francesco Conti tragikoomilise ooperi „Don Chisciotte“ ja Benjamin Britteni „Owen Wingrave’i“.

Sisu: Graaliordu ettekirjutuste järgi saavad Graali imettegevast jõust osa ainult mõttelt ja kehalt karsked. Klingsor, keda ordusse vastu ei võetud, on ehitanud kättemaksuks oma võlulossi, mida ümbritsevas meeleliste naudingute aias jalutavad ringi kaunid neiud, et panna rüütleid oma karskusevannet murdma. Isegi Graalirüütlite kuningas Amfortas murrab vannet ja Klingsor röövib temalt püha oda, millega piinati ristilöödud Kristust. Klingsor lööb Amfortasele odaga haava, mis ei parane enne, kui „lihtsameelne, kes saab targaks läbi kaastunde“ tagastab talle oda. Esimeses vaatuses näeb lihtsameelne noormees Parsifal kuninga kannatusi. Teises vaatuses rändab ta Klingsori valdustesse, kus teda kutsub nimepidi ja suudleb emalikult kauneim naistest – Kundry. Suudlusega meenub Parsifalile tema päritolu ning lahutamine emast. Tänu päritolu meenumisele haarab Parsifali kaastunne kõige elava vastu ja ta suudab Kundry võrgutamisele vastu seista, hävitada Klingsor ning oda tagasi võita. Kolmandas vaatuses pöördub Parsifal tagasi Graalirüütlite juurde, et ravida Amfortase haav ning päästa ta kannatustest.
Aeg saada nägijaks!

Etenduse kestus 5 tundi.