Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja peaosatäitja Ivan Strelkin
Lavastuses osalevad Aleksandr Okunev, Sergei Tšerkassov ja Ivan Aleksejev
PADJAMEES 1: ALGUS
Ärge minge mööda, kui tapetakse väikseid, kurat küll, lapsi.
PADJAMEES 2: MÕRTSUKA PIHTIMUS
Elus ei ole õnnelikke lõppe.
III. PADJAMEES 3: VIIMANE KOHTUPÄEV
Kõik, mis jääb pärast mind.
Lisasloganeid igaks juhuks
1. vaatus. Parem miljon süütut vangis kui üks kurjategija vabaduses.
2 vaatus. Parem armastada Jumalat, las Jumal ise armastab ligimesi.
3 vaatus. Käsikirjad tules ei põle? Märjad mitte, kuivad vägagi.
„Padjamees“ on näidend inimesest, kes üritab halvast pärilikkusest üle olla. Selles loos kahest vennast, kes on üles kasvanud koos halastamatutest maniakkidest vanematega ja kogenud lapsepõlves julma vägivalda, räägitakse, et kõik, mis on inimeses helget ja head, on välja kasvanud ürgkaosest ja –kurjusest, katsest ületada eelnevate põlvkondade pärandatud ilgust.
Lavastus tõstatab küsimusi, millele pole ega saagi olla vastuseid. Mis on hullem – miljon süütut vangis või üks kurjategija vabaduses? Keda armastada rohkem – kas Jumalat või ligimest, keda Jumal käskis armastada? Ja kõige tähtsam küsimus: kuidas peaks inimkond ümber käima mineviku jäetud pärandiga; unustama türanni ja mõrtsuka (Herostratose, Hitleri, Tšikatilo jne), et hävitada korda saadetud kurja mälestus ise, või põlistama mälestuse ohvritest, vaatamata sellele, koos mälestusega ohvritest jääb sajanditeks alles ka mälestus nende piinajast?
Tähelepanu! See on tähtis!!! Kaasaegne dramaturgia! Lavastus sisaldab vägagi rafineeritud vägivallajuhtumite sõnalisi kirjeldusi. Laval kõlab hulganisti eranditult tsensuurseid sõimusõnu, demonstreeritakse paljastatud meherinda. Ühtegi triloogia osa ei saa soovitada vaatamiseks tundlikele või ebastabiilse psüühikaga inimestele, rasedatele naistele, õnnelikele peredele, õpilastele, eakatele, samuti huumorimeeleta inimestele.
See ei ole nali. Kui suhted teie ja kaasaegse kunsti vahel on komplitseeritud, siis, palun, ärge tulge.