Lavastused

Rohkem kui poole sajandi eest kirja pandud Viktor Rozovi näidendi „Õnn kaasa“ lavastab Vene Teatris noor Peterburi lavastaja Ivan Strelkin. Tema jaoks on 50-ndate lõpu ja 60-ndate alguse „sula“ piisavalt kauge ajalooline minevik, et käsitleda seda 25-aastaselt kunstilise võtte, mitte reaalse retrospektiivi võtmes.

„Näidendi ajastu on minu jaoks pigem tõuge fantaasialennuks, see on kest, mis ümbritseb tänapäevaseid mõtteid. Shakespeare’i lavastamisel ei mõtle keegi ajaloolise reaalsuse peale (ja ka Shakespeare ise, nagu teada, kirjutas ajastutest, millest ta midagi ei teadnud), aga laval liigub ikkagi „kuningas“ Lear ja nii edasi. Nõukogude näitekirjandus on minu jaoks kõigest teatud märgisüsteem, teatud teatrireaalsus, mille kattevarjus me jutustame meile tuttavaid lugusid,“ räägib Peterburi Teatriakadeemia vilistlane (2010) Srelkin, Peterburi Ülikooli näitekunstiteaduskonna ja rahvusvahelise teatrikeskuse Legkije Ljudi“ õppejõud ning „Masterskaja“ teatri näitleja, kes on huvitavaid tükke lavale toonud erinevates Vene linnades. „Muidugi on mitmed etenduse stseenid lahendatud 60-ndate aastate stiilis - kostüümid, osaliselt muusikaline kujundus. Aga  ma vaatan, tahan ma seda või ei taha, seda ajastut väljastpoolt, pealekauba võimaluste piires erapooletult. Minu jaoks tähistab see maailma, mille raames jutustatakse asjadest, mis mulle korda lähevad.“

Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja selle vastuhaku tagajärjed. Õpilane on alati kaitsetu, sest tal pole toetuda millelegi peale õpetaja sõnade ja enda praktikas järgi proovimata häguste aimduste. Aga õpetajad on samuti inimesed, ka nemad eksivad ja võivad olla pimedusega löödud.  Kui lapsed kasvavad suureks, tahavad nad minna oma rada, neile tundub, et õpetajate juhtimisel ei jõua nad kuhugi…