Lavastused

Polina Borisova / Prantsusmaa

10+

Prantsuse-vene nukunäitleja vaimukas soolo vene muinasjutu võtmes, kus kantakse ette terve maailma ajalugu alates saurustest ja lõpetades tulevikunägemusega.

Sukeldugem aja hämaramaisse sügavikesse,

kus ajalugu lahustub müütides,

ja meie ees avaldub kohutav paganlik ilu kogu oma hiilguses.

Mitte et küündida iidse tarkuse haruldaste pärliteni,

vaid et olla kindlad, et kusagil kauges minevikus

hingame sama inimlikkust,

mida tänased koletised.

On nii pime, et liigume edasi käsikaudu. Puud põimivad kokku oma jändrikud oksad ja varjavad taeva. On nii pime, et pole võimalik eristada, kas on öö või päev. Ja kui hetkiti usume, et näeme soos peegeldumas tähti, siis pole need muud kui koletiste silmad, mis meid jälgivad, kui nende maailma siseneme. Vaikus on nii rõhuv, et see vajub niiskele samblale kui tihe udu. Meie mõtted tarduvad ja aeg näib paigal seisvat. Liigume aeglaselt, vaikselt, et mitte häirida seda, kelle juurde tulime. Tema pärast lahkusime surelike maailmast. Meil on vaja natuke õnne ja palju tähelepanelikkust, et seda jumalikult haruldast olendit näha. Seal! See kuldne kuma seal lagendikul… See on Tema!

Lind-naise kuju võib leida mitmete kultuuride müütidest. Talle on antud erinevaid nimesid: Sireen, Harpüia, Fööniks, Gamayun, Tulilind, Kimnara, Alkonost… Mõnel poolt on ta hüpnotiseeriv mereolevus, kelle laul mehi merre viskuma tõukab. Teisal on ta muusikahaldjas, kes oma tantsuga jumalaid lõbustab. Vahel jällegi peetakse teda saatuslikuks sõnumitoojaks, kes surnute hingi teise ilma juhatab. Paganlikus slaavi mütoloogias on ta osa maailma loomisest – keset merd kasvava puu otsa ehitab ta pesa, millest elu alguse saab. Aga milleks püüda mõistatada tema päritolu või loomust, kui on võimalus teda ise näha…?

Polina Borissova on prantsuse-vene nukunäitleja. Olles lõpetanud nukumeisterdamise ja lavakujunduse eriala Peterburi Riiklikus Teatriakadeemias (1996–2001), astus ta Prantsusmaal Charleville-Mézières’is asuvasse kõrgemasse nukukunstikooli ESNAM, mille lõpetas 2008. aastal. 2006. aastal esietendus tema esimene soololavastus „Lego” ning 2008. aastal diplomitöö „Olen see, mida näen”. 2010. aasta detsembris ühendas Polina jõud Odradeki ja Pupella-Noguesiga ning tõi lavale kaks soololavastust, „Mine!” (2011) ja „Skazka” (2014), millega maailma erinevais paigus esineb. Elades Prantsusmaal Toulouse’is, teeb Polina Borisova jätkuvalt koostööd Pupella-Noguesiga, juhendab töötubasid ja osaleb uutes projektides, tihti koos teatritrupiga Plexus Polaire, mille lavastust „Tuhk“ saab samuti NuQ Treff festivalil näha.

Kestus 45 min

Tekstita