Lavastused

Kestus: 30'

"How They Used to" fookuses on artisti inspireerinud elektronmuusika naispioneerid koos nende teoste ja tehnikatega.

Doris Hallmägi alustas elektronmuusikaga tegelemist digitaalseid vahendeid kasutades. Akadeemias õppides sattus ta elektroonilise muusika ansamblisse EMA, kus hakkas huvituma modulaarsüntesaatoritest. Teda köitsid ettearvamatud helid, mida analoogsüntesaatoritest on võimalik kätte saada. "How They Used to" kaasab tsitaate Daphne Orami, Delia Derbyshire'i, Eliane Radigue'i, Laurie Spiegeli, Suzanne Cianni jt naispioneeride loomingust.

Doris Hallmägi lõpetas 2018. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektroakustilise kompositsiooni eriala. Ta on tegev Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansamblis. Doris on huvitatud nii akustilisest kui ka elektroonilisest muusikast, kasutades digitaalseid ja analooginstrumente. Ta on kirjutanud teoseid väiksematele instrumentaalansamblitele, sümfooniaorkestrile ja elektroonilistele pillidele. Kuigi esinemisi elektroonilise muusikaga on olnud ka varem, on seekordne esinemine esimene pikem sooloetteaste.

Nicolas Buzzi "Us" (2020) 

Kvadrofooniline kompositsioon Buchla süntesaatorile

Hääl on keha ja atmosfääri hübriid, see põhineb ajal, liigub ruumis, pärineb uskumatult täpsest elundist. See on nii isiklik nagu sõrmeots ja kiviviskest paremini võib see jõuda sobivalt kaugete inimesteni. Hääl on liides keha ja välismaailma vahel. Keha katse laiendada oma materiaalsust.

Hääl aktiveerib meid ümbritseva materjali, paneb vibreerima osakesed, et saata välja sõnum, mida kõneleja või laulja soovib edastada. Nii võib hääl jõuda teiste kehadeni, mis omakorda võivad muuta neid ümbritseva materjali vibreerimise informatsiooniks. Kui need kehad otsustavad kaasa lüüa, laulda või rääkida, moodustub koor ja koos sellega keha hääl, mida ennast võib mõista eraldi olemusena. Keele kui laieneva, ühendava elemendi kaudu luuakse inimrühmast – kus võib silmaga selgesti eristada omaette inimesi – keha, sünkroonsuse konsensuse vahendusel. Kuni üks hääl hakkab peale käima.

Teoses "Us" kasutab Nicolas Buzzi tajupsühholoogia avastusi, sidudes eri elemendid tervikuks, helimaailmaks, mis ümbritseb publikut. Samal ajal võimaldavad samad parameetrid (kujude eristamine) üksikutel elementidel sellest tervikust aegamisi eralduda ja oma iseseisvust näidata. Nii saab tunnise teose jooksul kümmelda vaheldumisi unisoonis ja ohjeldamatus polüfoonias, isolatsioonis ja sülemis.

Nicolas Buzzi on Zürichis elav helilooja/esineja ja kunstnik, kes loob elektroonilist ja elektro-akustilist muusikat kontsertidele, installatsioonidele, performance'itele, filmidele ja teatrile. 2019. aastal lõpetas ta magistriõpingud elektro-akustilises komponeerimises Germán Toro-Pérezi juures. Tema sageli kollaboratiivsed, ruumile suunatud teosed on alati lähedal heli materiaalsusele ja selle tootmisele. Nii on tema loomepraktika eluline osa akustiliste nähtuste käsitlemine ja spetsiaalsete muusikariistade ehitamine, mis on viinud mitmete akustilisel tagasisidel põhinevate pillide, mitmesuguste spetsiaalsete tarkvararakenduste, kineetilis-akustiliste süsteemide ja eksperimentaalsete kõlarite loomiseni. Tema loomingus on sageli korduvateks elementideks suvaliste protsesside vormistamine ning vaistlik juurdepääs heli- ja muusikastruktuuridele, mis on sageli ühendatud jadade ajalise liigendamisega.

Tema teoseid ja tema loomingulise osalusega teoseid on näidatud näiteks Taylor Macklinis Zürichis, Kunsthausis Bregenzis, HEKis Baselis, Istituto Svizzero di Romas, Walcheturmis Zürichis, Fri-Artis Fribourgis, Schauspielhausis Zürichis, SIGNAL Art Gallery’s (NYC), HKW-s Berliinis, ZKMis Karlsruhes, Locarno filmifestivalil, Kölnischer Kunstvereinil, Kampnagelis Hamburgis, NUS Museumis Singapuris, Veneetsia arhitektuuribiennaalil ja São Paulo arhitektuuribiennaalil.

Live-artistina kasutab Darkside lähenemist, mida ise nimetab sünditrippimiseks, kus eelprogrammeeritud pätternid segunevad kohapeal leiutatavaga ning seega on iga performance suhteliselt kordumatu.

Esinemise ajal on inimestele ainus nõue, et nad tunneksid end vabalt ja hästi ning naudiksid võimalust viibida suures süntesaatorikosmoses. Ka stiililiselt on need sünditripid üsna laiahaardelised, olles võimelised kokku põimima mitmeid elektroonilise muusika vorme non-stop võtmes ja üllatused on võimalikud. Tehnilise poole pealt eelistab Darkside analoogi, kuid ikka leiab koha ka mõne digipilli tarbeks - loomulikult ei puudu ka modulaar. Kuna mehe masinapark on suhteliselt lai ja mitmekülgne ning täieneb ja muutub üsna sageli, püütakse teadlikult iga esinemise tarbeks kombineerida suuremal või vähemal määral erinev setup. Darkside'i näol on tegemist marsslasest sündinohikuga, kes läbi masinate saavutab inimestega oluliselt parema ja tõelisema kontakti, kui nendega niisama suheldes. Stiililiselt ja kõlaliselt piire ei seata, kuigi rütm ja meloodia on esmatähtsad ja kui need on olemas, saab kõike muud võtta vabalt.

Modulaarsünteesile keskenduvas live-esinemises vaatleb Nina Elektrichka seda, kuidas hääle modulatsioon ja edastatud signaalid suhtlevad keha sageduste, neuronite, atmosfääri ja ruumi endaga. Ta ühendab pulseerivad ebamaised elektroonilised rõõmud löövate trummimasina rütmidega, tähtedevaheliste võngete ja meloodiatega eksperimentaalses sünergias, mis muutub tee peal intiimseks ja ennustamatuks. Nina on esinenud DJ-na alates 2008. aastast ning on praegu üks aktiivsemaid esinejaid Riia underground-klubides ja resident klubis Serviss. Ta korraldab pidusid ja reive klubides/mitteklubides ja vabas õhus ning kutsub sinna esinejaid kogu maailmast. Ta on esinenud festivalidel Kometa, Underfestival ja Sansusi Lätis ning mitmel pool välismaal. Nina osaleb kohalikus skeenes eri nurkade alt, täiendades oma teadmisi muusika produtseerimise, live-settide ja audiovisuaalsete installatsioonide vallas. Ta osaleb ka mitmetes otsesaadetes, näiteks Erica Synths Garage ja RTS FM platvormidel. Tema DJ-setid loovad dünaamilise segu elektroonilise muusika alažanritest, pannes kokku eksperimenteerimise, kulgemise, toored biidid ja sünteetilised helimaastikud. Iga koht ja üritus on ainulaadne ning ta otsib alati rõõmuga uusi helisid ja plaate, millega rahvast liikumas hoida.