Lavastused

Kestus: 28'

"Self-portrait" on näidend Mendesi identiteedist. Ta kogus aastate jooksul isiklikke seiku ja mõtiskles, millist rolli mängib elus pärandus. See võib olla politsei küsimustik, meditsiiniuuring või manifest, kuid ei ole. See on lihtsalt autoportree. Võib-olla automaatne.

Mendes loob teoseid video, performance’i, joonistuste, fotode, teksti ja installatsiooni vormis, et kõnelda teemadest nagu mälu, keel ja identiteet. Tema looming on eksperimentaalne, põhineb kontseptsioonil/ideel ja on loodud võimalikult väheste ressurssidega. Mendes teeb sageli koostööprojekte, kuhu ta kutsub osalema teisi kunstnikke, töötajaid või teadlasi. Tavaliselt veedab ta märkimisväärse osa ajast omaette, katsetab ja mängib uute ideedega, kuni ta leiab kontseptsiooni, mida peab jätkusuutlikuks. Seejärel kutsub ta endaga kaastööd tegema teisi inimesi, teeb läbi vastastikuse õppimisprotsessi katsete, eksimuste ja vigade kaudu. Mendese eesmärk on luua teoseid, mis küll teataval määral pööravad tähelepanu sisule ja suhestuvad päevakajaliste sündmustega, kuid on vormilt siiski mängulised ja eksperimentaalsed. Tema loomingut nimetatakse sageli minimalistlikuks ja luuleliseks.

Ana Mendes on visuaalkunstnik ja kirjanik, kes töötab ja elab Londonis ja Stockholmis. Ta õppis performance’it Goldsmiths College’is Londonis, videokunsti Kuninglikus Kunstiakadeemias Stockholmis, animatsiooni La Poudrière’is Valence’is Prantsusmaal ja kauneid kunste Bauhausi ülikoolis Weimaris Saksamaal. Olles avaldanud näidendeid, raamatuid ja jutte Portugalis, Prantsusmaal ja Brasiilias, asus Mendes tööle ka kirjanikuna. Tema kirjutisi on tõlgitud saksa, inglise, prantsuse, bosnia, hispaania, poola ja korea keelde. Tema performance’id said 2010. aastal juhuslikult alguse, kui ta kirjutas näidendi "Self-portrait", mis põhineb isiklike seikade kogul. Pärast seda on tema tööd nihkunud visuaalkunsti poole. Hiljutised ühisnäitused on toimunud näiteks Kunsthalle Zürichis 2018. aastal, Seoul Arts Space’is Geumcheon (2019) ja Lagose biennaalil (2019). Isikunäitusi on tal olnud Austrias Viini Loodusloomuuseumis 2017. aastal, Lindeni muuseumis Stuttgartis 2017. aastal ja Platform Arts Belfastis Ühendkuningriigis 2018. aastal.

"Candy shop", "Lost my eyes", "Instructions for the woodcutters", "Yes.really!" ja teisi vanu ja uusi laule Lina Lapelytė arhiivist. Oodata on räppi ja trashi, laulu ja tantsu, kumerusi ja kurve. Esitavad Lapelytė koos Eesti sõpradega hääle, akordioni, klahvpillide ja viiuliga.

Lina Lapelytė on kunstnik ja muusik, kes elab ja töötab Vilniuses ja Londonis. Tema etenduskunstipõhine looming flirdib popkultuuriga, käsitleb soostereotüüpe, vananemist ja nostalgiat. Oma uusimas teoses ületab Lapelytė distsipliinide piire ja vaatleb performatiivsuse eri vorme. Tema teostes kaasatakse elukutselised ja väljaõppeta esinejad sageli „laulmisse“, mis katab laia žanrite skaala, nagu peavoolumuusika ja ooper. See laulmine võtab kollektiivse ja afektiivse sündmuse kuju, mis tõstatab küsimusi haavatavuse ja vaigistamise kohta. Unustades klassikalise seade ning võttes omaks visuaalse ja helikunsti vahelise resoneeriva dünaamika, kõigutab Lapelytė kuulamise passiivset/aktiivset alust. 2019. aastal võitis tema ooper-performance "Sun & Sea (Marina)"(kaasautorid: Rugilė Barzdžiukaitė ja Vaiva Grainytė) Veneetsia kunstibiennaalil parima riikliku osaleja Kuldlõvi. Lina hiljutiste etenduste seas on "Nomadic Night" Cartier Foundationis Pariisis, Tel Avivi Kunstimuuseumis, Praha Kunsthalles, Riia biennaalil (RIBOCA2).