Lavastused

"Pedagoogiline poeem" on poeem, mille salmideks on valusad, õnnelikud,põletavad, naljakad, kirglikud ja halastamatud hetked, milles paljastub inimlikkus tema kõige vastuolulisemal kujul. Kuna tegelikkuse loomuseks on pidevalt luhtuda, ebaõnnestuda, siis kunstil on parematel hetkedel võime pakkuda lohutust. Teiste sõnadega: kuna päriselus lähevad asjad reeglina untsu, siis kunst lepitab. Sellest see lavastus ongi. Seda ta näitabki. Sellega ta lepitabki.

Piinlikkus ja häbi meie elude banaalsuse pärast on tuttav kõigile, kes on valmis eesriide eest ära tõmbama ja endale otsa vaatama. Me vakatame, kui me näeme, millest me tegelikult mõtleme. Mida me tegelikult kardame. Millele me tegelikult reageerime ja miks me seda teeme. Ausus on defitsiitne kaup. Ja mitte sellepärast, et tema järele oleks meeletu nõudlus. Ei. Nõudlust pole. Parem on pehmuda turvalises tuttavate küsimustega keskkonnas, kus keegi – kõige vähem sina ise – ei nõua sinu käest, et sa peaksid muutuma isiklikuks.

"Pedagoogiline poeem" on lavastus, kus räägitakse vähe ja tehakse palju. Sest kuidas on üldse võimalik alustada lauset "minaga", püüdmata olla keegi teine? Kuidas tõrjuda keelt kui iseenda mahasalgamise vahendit, millele inimene allub kergemini kui füüsilisele vägivallale? Kuidas tõrjuda masside, massimeedia keelt, mis autentse "mina" jaoks on alati vale? Kuidas jõuda omaenda vahetu kogemuse kõnelemapanekuni? Kuidas mitte õppida oskust ennast kaitsta ja varjata ning kuidas õppida tahet olla lava peal toores, ilustamata, kole, kurb, naljakas, naeruväärne ja ennekõike: kuidas olla laval tõeliselt inimlik? Just nimelt. Kuidas olla tõeliselt inimlik? Siin ja praegu?

Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper

Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv, Marika Vaarik ja Linda Vaher.
Kõik peale Marika Vaariku on Lavakunstikooli XXVI lend.