Lavastused

Kunstnik Martin Pedanik
Muusika Lauri Kaldoja
Dramaturg Andra Teede
Mängivad Katri Pekri ja Katariina Tamm (Eesti Nukuteater) ning tudengid Lavakunstikooli 26. lennust.

On olukordi, kus näitleja partneriks laval on ese, mitte teine lihast ja luust ja kujutlusvõimest näitleja. Võiks ju öelda „rekvisiit“, aga see ütleb vähe objektiteatri piiritute võimaluste kohta. Kui näitleja kohtub esimest korda objektiga, on selles midagi hämmastavat. Esemega mängides on lugu hoopis teistsugune, energia liigub sootuks teisiti. Elutu asjaga mängides peab näitleja endast andma poole rohkem kui elusa partneriga lava jagades – sellel partneril siin ei ole pulssi, hingamist, ei silmi ega sära. Aga viimaks ärkab see ese ellu ja mängib vastu ja siis on see kõik kokku hullumeelselt ilus, lõbus ja veider. Esemed üllatavad. Kuidas me tookord proovis vaimustusime, kui taipasime, et õhupallil on hing ja hingamine ning et puukepiga saab joonistada terve ilmaruumi.

Ringo Ringvee lugu „Lenni“ räägib sellest, mis tunne on olla. Kuidas aru saada, kus sina lõpped ja maailm algab, kuidas aru saada, misasi sa üldse oled. Mida peab tegema ja ütlema, et teised su olemasolemisega hakkama saaksid. Martin Pedaniku Kizoo-nukud aitavad „Lennile“ keha anda.

„Lenni“ on objektilavastus täiskasvanutele, mis pöörab kõik pea peale. See on jube naljakas ja päris hirmus.
„Lenni. Minu nimi on Lenni ja ma ei tea, kui vana ma olen. Keegi ei ole mulle seda eales
öelnud, ja ise ma ei mäleta enam, millal ma alguse sain. Mu nimi on Lenni. Seda ma tean.
Tean sellepärast, et selle nimega mind hüütakse ja seda kasutan ma enese kohta. Mu
nimi on Lenni.“