Lavastused

See on lugu sellest, et ei elu ega ilu ees ole inimesed võrdsed, osad lihtsalt on ilusad ja teised mitte.

Ja hetkes, mis meid ühendab, oleme niisama ebavõrdsed oma järelejäänud päevade arvus, täitmatajäänud unistustes, salajas soovitud soovide suuruses. Aga ilusat asja ihaleb igaüks.

Lapski teab, et ilu on absoluutne. Ilusa lähedal olla on parem kui koleda lähedal, ilus olla on parem, kui kole olla, ilusad pildid on paremad kui koledad pildid. Kuid iluga kohtudes võib ka haiget saada. Mis juhtub inimesega, kes sellele absoluudile liiga lähedale satub?

Ene-Liis Semperi lavastus räägib perekonnast, kes ilu ootamatus läheduses veel viimast korda õide puhkeb. Enne kui saabub pimedus.

Etendus kestab üks tund ja 35 minutit, ilma vaheajata.

Ma pole kunagi näinud sellist näitlejapoolset intensiivset kontsentratsiooni väga täpse lavastajapoolse ülesande täitmisel kui seekord. Võtan tavaliselt teatrit vastu mõistusega, muidu on mul igav. Seekord polnud mul hetkegi igav, kuigi mõistusega seda lavastust vastu võtta ei saa. Hiilgav! Kui juba sellist teatrit teha, siis tuleb seda teha niivõrd lõppandekalt, nagu Ene-Liis on seekord suutnud. Ma sain laksu, kui see kellelegi midagi ütleb.

Jaak Allik

Ene-Liis Semperi “Tüdruk kes otsis oma vendi” on mitte dramaturgi või kirjaniku, vaid kunstniku tükk. Kunstnik otsib alati tugevat kujundit, Ene-Liis on selle leidnud. Habras ja esteetiline, järjestikused kohtumised iseendaga, purunevad nii tegelased laval kui piinlikkust-kohmetust tundev publik. Minge vaadake kindlasti, kohtute seal iseendaga.

Herkki Merila

Usaldades kunstnikku usaldan ma teda lõpuni. Nõnda saavad ka tema valikud, teekond ja eriti kahtlused minult usalduse, isegi armastuse pitseri. Nii ma ei oskagi seda tükki vaadata eraldi Ene-Liisi ülejäänud loomingust, see on lihtsalt asjade seis täna - tohutu kogemuse, intensiivse seedimise ja paratamatu loomistungi tulem varatalveks 2015. Kuid mitte ainult, briljantse visuaalse tajuga loojana suudab ta iga - kõige sitemini, kõige kriipivamana mõeldud - olukorra muundada millekski pea hüpnotiseerivalt fotogeeniliseks. Ta oskab varjata traagelniite, mis kaasnevad mitte täiuslik olemisega (st olemisega üldse - lihtsalt teatris on need tihti karjuvalt nähtaval). Tapab ilu iluga, iseenda eest ei page.

Tanel Veenre