Lavastused

Me elame ohvrite ajastul. Süüdlasi karistatakse ja see on õiglane, aga inimlik tõde on sügavamal. Kuidas minna süüküsimusest edasi tõelise kohtu, selle peegli ette, millest paistab inimloomuse tuum? Kas tahame? Kas julgeme? Lugu, mis meid tuumani suudaks viia, on paratamatult nagu kreeka tragöödia – sünge, täis õudust ja kaastunnet, aga õpetlik ja katarsise-lootusega.

2006. aastal kirjutas ameerika päritolu prantsuse kirjanik Jonathan Littell romaani „Heasoovijad”. Teine maailmasõda, Einsatzgruppen ja holokaust, kurjuse banaalsus ja vaatemängulisus, igapäevaste valikuta valikute väljapääsuta labürint, aga mis peamine: kõik kirjeldatud tegude sooritaja, SS-Obersturmbannführer Maximilian Aue enda silme läbi. „Heasoovijad” mõjus maailmakirjanduses nagu ilmutus. Milline mastaapsus, milline ajalooline ja emotsionaalne täpsus! Raamatut võrreldi Tolstoi „Sõja ja rahuga”, see pälvis kõik mõeldavad auhinnad ning on praeguseks tõlgitud julgelt rohkem kui kahekümnesse keelde. Need, kes olid aastakümneid oodanud uut suurt romaani, võisid hüüda: viimaks ometi!

"Ohvrit mõista on väga lihtne: temaga juhtub midagi kohutavat ja ta reageerib vastavalt. Aga kui tahta millestki tõeliselt aru saada, ei ole seal midagi uurida. Palju keerulisem on mõista kuriteo sooritajat ja teda motiveerivat aparaati. Katsega anda hääl kuriteo sooritajale võib jõuda õppetunnini, mis mõjutab seda, kuidas me näeme kogu tänapäeva maailma,” rääkis Littell Berliinis saksakeelse tõlke esitlusel. “…on ka nii, et ainult nii me saame minna õuduses lõpuni, tajuda öeldamatut kuritegu oma kohutava pärisosana, ja võib-olla sellest sel teel ka kuidagi vabaneda, mitte enam pimesi kurja teha. Ja ega siis kurjategija mõistmine ei tähenda tema tegude õigustamist, saati heakskiitmist. Tehtud kuri jääb tehtud kurjaks, ükskõik kas seda on teinud brutaalne koletis või peen ja tundlik intellektuaal. Tegusid ei saa tagasi võtta. Aga neid saab, ja alati saab, tegemata jätta,” kirjutas Tõnu Õnnepalu oma romaaniarvustuses ajakirjas Vikerkaar.

„NO32 Heasoovijad” on sõnalavastus. Sõnal on jõud ja nagu ütleb Maximilian Aue: „Kui te juba seda ei kannata, siis on kõige õigem siinkohal lõpetada. Nagunii ei saa te millestki aru ja ärritute ning kasu pole sellest ei teile ega mulle.”

Kuula ka Ööülikooli loenguid:

- Hasso Krull - Holokausti kõnetades

- Tarmo Jüristo - Banaalsuse reproduktsioonid