Osades: Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos, Jüri Tiidus (külalisena), Marta Laan, Anti Reinthal.
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr:
"Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud. Mark Twain ja Andrus Kivirähk ja mina oleme pidand seda teemat oluliseks.
Miks me seda lugu teeme?
Neeger ei sõna ega etymoloogilise tähendusena ei vaja päästmist ega vabastamist, sest mustanahalisi pole jumal ahistanudki. Neegri all võib mõelda ka teisi ahistatuid. Kuigi meie neeger on mees, võib ta olla ka mingil hetkel naine, tsiklimees, õrn luuletaja, homo, moslem ja kristlaste kuninga Martin Luther Kingi sugulane. See on meie endi poolt välja mõeldud olukord. Selle on välja mõelnud inimesed, kes tahavad nende yle võimu saavutada.
Võimulolijad aga kaotavad alati orientatsiooni. Võimul olles peab langetama otsuseid, mis on alati õiged. Siis kaobki eristus tõe ja vale vahel. Nalja saab. Nalja aga ei mõisteta. See on lugu kõikidele inimestele lohutuseks, kes kas kuuluvad yhiskonna poolt ahistatud vähemustesse või võitlevad nende eest. Kõikidele ðovinistlike rynnakute ohvritele. Enne avalikkusesse tõusmist pole me neid probleeme muidugi märganud. Nende hulka kuuluvad viimastel andmetel mustanahalised, homoseksualistid, perekonna väärtuste eest võitlejad, loomakaitsjad, eesti mehed ja eesti naised. Igayks meist ilmselt.
Seega meie neeger pole mitte mustanahaline, keda tema näovärvi pärast ahistatakse, vaid ta kannab endas kõiki neid arhetyypilisi ohusaarekesi. Nii, et ta on nii mees, naine, homo, juut, moslem kui kõikvõimalikult päästmist ootav kreatuur. Normaalne maailm aga Sawyeri kui suure lavastaja huumorimeelt ei mõista ja kihutab talle haavlid kannikatesse. Valitsejad ongi suhteliselt primitiivse mõtlemisega. Kahemõõtmeline maailm on nende jaoks juba suur saavutus.
Tegemist on aga loomulikult puhtakujulise meelelahutusega, põhimõtteliselt koguperetykiga, sest akadeemilist analyysi – miks miski asi tekib ja aset leiab, teater ei saa näidata, sest teatri luup on nii suur, et ta tungib asja põhiolemuseni. Sellest saavad aga lapsedki aru. Silmakirjalikkuse ja loovuse vastuolu."