Mängivad: Merilin Kirbits, Taavi Tõnisson (SA NUKU) ja Anti Kobin (SA NUKU)
Clément Michel on sündinud Pariisis 1974. a. Ta ôppis ESRA’s (Kôrgemas filmikoolis) ja 19. Linnaosa Draamakunsti Konservatooriumis. Clément Michel on näitleja ja draamakirjanik, filmirežissöör ja stsenaariumite autor.
1999. a kirjutas ta oma esimese näidendi, komöödia Carton („Pappkast“). Esmalavastust (Lucernaire’is 2001. a), milles autor ise mängis peaosa, saatis tohutu edu. Komöödiat mängiti mitmetes Pariisi teatrites üle tuhande korra. Näidendit esitati ka Itaalias, Poolas, Argentiinas ja Mehhikos. 2004. a jôudis komöödia kinolinale (rež. Charles Nemes). Clément Micheli teist näidendit Début de fin de soirée („Ôhtu lôpu algus“) mängiti 2005/2006 Pariisi Komöödiateatris (Comédie de Paris) ja mujal Prantsusmaal, aga samuti Kanadas, Quebecis. 2009. a esietendus Clément Micheli Le Grand Bain („Suur suplus“), mis osutus samuti üliedukaks: üle 200 mängukorra Pariisis ja väljaspool pealinna.
Filmirežissöörina on C. Michel vändanud kaks lühifilmi, millest viimane, Une pute et un poussin („Libu ja tibu“), sai mitmeid auhindu ja esitati parima lühifilmi César 2011 kandidaadiks. Tema esimene täispikk mängufilm La Stratégie de la poussette („Lapsekäru strateegia“) jôudis kinodesse 2013. a alguses.
Une semaine, pas plus („Nädal aega, mitte rohkem“, Vana Baskini Teatris "Nädal aega kolmekesi") on Clément Micheli neljas näitemäng. Näidend esietendus 2011. a Pariisi teatris Gaîté Montparnasse ja kujunes selle hooaja tôeliseks menutükiks. Edasi liikus komöödia ringreisile teistesse Prantsusmaa linnadesse, kuid taaslavastati ühtaegu ka uue koosseisuga Pariisis, Théâtre des Bêliers’s. Samuti nagu oma varasemate näidendite lavastustes, on autor ka sel korral näitlejana ise laval. Töös on näidendi filmiprojekt, mille stsenaristiks on Clément Michel. Näidend on tôlgitud soome, rootsi, vene, korea, saksa ja tšehhi keelde.
Nii Clément Micheli teatritekstides kui filmides annab tooni tundlik, vahel absurdini viidud, veidi nihestatud huumor. Komöödiažanr köidab autorit oma tohutute vôimalustega. Komöödia peab olema ühtaegu naljakas ja liigutav. Vahel on rôhk rohkem koomilisel poolel, nagu näiteks näidendis Carton, mis on ehtne bulvarikomöödia, vahel on nali aga pigem liigutav ja küüniline (Début de fin de soirée). Clément Michel on öelnud, et tema suurimateks môjutajateks on Feydeau ja telesari „Sôbrad“ (Friends, USA komöödiasari). Kaasaja Feydeau’ks on teda nimetanud ka Prantsuse teatrikriitikud.
I.Eller