Näidenditelaenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.
Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!
Kasuta sisselogimiseks parooli
See the latest info of Estonian theatre
Kunstnik: Kustav-Agu Püüman
Tõlkija: Kalju Kangur
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla
Valgus: Priidu Adlas
Mängivad: Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Indrek Ojari, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla ja Mihkel Vooglaid
"Mürk" on kahest Aleksander Puškini (1799-1837) väikesest tragöödiast koosnev lavastus. Mõlemad lühinäidendid - "Ihnus rüütel" ning "Mozart ja Salieri" - on kirjutatud 1830. aasta oktoobris. Esimene nendest leiab aset ilmselt 15. sajandi Prantsusmaal, teine 1791. aastal Viinis.
"Ihnus rüütel" on lugu rüütellikkuse loojangust, ühe maailmakorralduse lagunemisest, kus rüütlid ei ole enam rüütlid. "Mis õudne aeg, mis õudsed südamed," kirjeldab Puškin Hertsogi tegelaskuju kaudu nähtusi, mis tegelikult ajaloos pidevalt korduvad. Parun Philippe ja tema poeg Albert esindavad kahte äärmust. Raha võim inimese üle on suur, kui sellele voli anda. Mitte ainult siis, kui raha napib, vaid ka siis, kui seda liiga palju on.
Teise lühinäidendi süžee põhineb Puškini kaasajal levinud kuuldustel, justkui Viini õueooperi direktori Antonio Salieri (1750-1825) oleks mürgitanud austria helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti (1756-1791). Ühe Leipzigi ajalehe väitel olevat Salieri seda oma surivoodil tunnistanud. Uurijate kinnitusel on tegu fiktsiooniga, kuid see ei vähenda selle loo jutustamise olulisust, kui jätta mängust välja konkreetsete elanud inimeste nimed. "Kõik räägivad, et maa peal puudub õiglus. Kuid õiglust pole taevaski," ütleb Puškin Salieri suu läbi ja selles lauses on väljakutse.
Neid kahte tragöödiat seob inimeses pulbitsev ebaõigluse tunne. Inimene ei arva tavaliselt, et kannatused, mis talle elus osaks saavad, on õiglased, et ta oleks need kuidagi ära teeninud. Keda siis süüdistada sellises ebaõigluses ja kuidas oma kannatustega toime tulla?
Inimene kannaks justkui terve elu enesega mürki kaasas, ilma et ta seda tahaks. Küll on aga inimese enda valik, kas lasta sel enese üle võimust võtta või sundida see taanduma oma mõtetest, sõnadest ja tegudest. Või kuidas oleks õigem nimetada seda nähtamatut, millega inimene oma sisimas eluaegset kahevõitlust peab?