Lavastused

Autor ja lavastaja Andri Luup
Kunstnik Brigita Viik
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskujundaja Ivar Piterskihh (Endla Teater)
Koreograaf Jette Loona Hermanis
Osades Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik või Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam

Andri Luubi uus näitemäng „Mood” vaatab moemaailma telgitaguste taha ja tegeleb ärakasutamise teemaga, mis omakorda on viide pakendamisele, millele ei paista lõppu. Laval on kolm noort modelli, kes on valmis moetööstusest ära tulema ja analüüsivad olukorda ning oma teekonda käesolevasse hetke. Ning samuti viis tegelast, kelle pealt moemaailm inspiratsiooni ammutab ja kes tegelevad moenädala tagajärgedega ning filosofeerivad arengute üle paralleelmaailmas. Kõik tegelased valutavad südant, kuhu taoline pakendamine viib ja mis on sellise tegevuse tulevik.

Lavastaja Andri Luup:

„Mood” sai tõukejõu, kui nägin üht intervjuud tippmodelliga, keda küsitleja üritas suurte pingutustega pjedestaalile tõsta, aga kes ise võib-olla ei näinudki selles ametis midagi nii erilist. Suhtus sellesse töösse kui lüka-tõmbasse. Ja siis juhtusin kuulma ühe supermodelli muljeid sellest, kuidas noored tüdrukud leiavad end äkki kesk külma tööstusharu ning kuidas nende helesinine unistus puruneb.

Kogusin seepeale kokku mõne moetööstusest ära tulnud modelli eluseigad, need lood tundusid päris karmid, lisaks vaatasin ja lugesin moetööstuse mõjust loodusele. Ja lisasin väljamõeldud elemente ja tegelasi, et rõhutada veelgi fakti, et me liigume täiskiirusel tervikliku looduskatastroofi suunas.

Kui ma tavaliselt suudan nalja teha ühe või teise asja aadressil, ka iseenda üle mõnikord, siis seekord ei tundu naljakas, et me seda ei näe või ei märka… et mina ei märka seda, vaid elame lihtsalt omi elusid, samal ajal kui liigid surevad. Mis siis on vaja selleks, et meie silmad avaneksid? Kas seda, et jäävad vaid varesed ja tuvid, linnulaulu enam ei kosta, või et lisaks naabri aiale ka meie enda krunt hakkab järjest enam meenutama kõrbe?

Ma annan endale aru, et sama seis on teiste tööstusharudega. Kõigiga tuleks teha näidendid, olgu autotööstus, elektroonika- või pakenditööstus, sest igasugune massilisus hävitab massiliselt ka loodust. Valikuid on ainult kaks: kas naerda välja kliimaaktivistid ja Greta Thunberg või mitte naerda ja teha rohepööre ka oma elus.

Lõpuks ju palju toredam on kuulata mälestusi moetööstuse koledusest kui mälestusi loomadest, keda enam ei ole ega ei tule. Aga sellel kursil jätkates on tulevikus selline näitemäng reaalne. 20 aastat tagasi me tegime sõpradega sketši, kus naersime, et tuleviku noored teavad vaid mändi, kuuske ja kaske, aga praegu tundub, et võib jääda neist ainult üks kõige visam puu, kuniks sedagi.

Võib öelda, et see on mul esimene omamoodi poliitiline tekst ja esimene sedasorti, kus fiktiivne ja dokumentaalne on segatud. Ja esimene roheliselt kallutatud tekst. Aga tõesti oli suvel paha olla Lõuna-Euroopas 39-kraadises kuumuses, regioonis, kus vahetult enne seda mõõdeti 47 kraadi sooja.

Tegelastest astuvad lavastuses üles kolm noort inimest, kes kõik ise on olnud päriselus modellid, ja lisaks näitlejad ehk nn fiktiivsed tegelased, kes taaskasutavad tööstusjääke ja kes elavad justkui paralleelmaailmas, rõhutades paradoksi, et maailmu on ikkagi meil ainult üks. Et paralleelne elu on illusioon.