Andris Bulis: „Monoetendust LEND olen ma alati mänginud selleks lavastuseks loodud lennukisalongis. Lendamine assotsieerub mul mälestustega lapsepõlvest, füüsilise hirmuga lendamise ees, esimese armumisega… Ja üksindusega neil hetkedel kui süvened oma mälestustesse, mis lendavad meie peades nagu läbiloetud kirjad. Ma tahtsin alati olla lennukikapten, kelle vastutusel on sadade inimeste elu. Lapsena tahtsin olla sõltumatu ja õnnelik. Ometi olen teinud palju asju vastupidi. Me kõik vajame pisut armastust!“ Seitse erinevat jutustust ühes etenduses. Lennukis.