Lavastused

Osades:
Jan – Vladimir Antipp, Marek – Artjom Gareev, Bartek – Aleksandr Žilenko, Anna  – Jelena Tarassenko, Kasja – Tatjana Kosmõnina.

Poola dramaturg Doman Nowakowski mõtiskleb näidendis „Mick Jaggeri huuled“ põlvkondade vahetuse üle. Näidendis on kolm peategelast – vanaisa, isa ja pojapoeg –, kolm  erineva ellusuhtumise, erinevate kirgedega inimest, kellel ometigi on palju ühist.

„2000. aastal kirjutatud loo keskmes on Nowakite perekonna kolm põlvkonda: vanaisa, kelle noorus langes 70.–80. aastatele, põhimõtteline hipi ja seelikukütt, isa, jõukas pangatöötaja, ja poeg, tänapäeva noor, kes ei ole veel välja kujunenud ega tea veel, mida oma eluga peale hakata. Ühel fantasmagoorilisel ööl klaarivad nad oma suhteid: avanevad vastuolud isade ja poegade vahel, meenuvad vanad, unustatud solvumised. Tuleb välja, et paljugi elus on tehtud ekslikult, aga minevikku parandada ei ole võimalik. See perekond on kiirelt muutuvas, arusaamatus, absurdses maailmas kaotsi läinud, maailmas, milles ajastud vahetuvad meeletu kiirusega, riigid lagunevad ja tekivad, väärtused muutuvad ja inimesed ei saa enam aru, mis on all ja mis üleval, mis on tähtis ja mis mitte. Aga miski ühendab kõiki põlvkondi, miski tabamatu. Nad ütlevad, et see on armastus Rolling Stones’i muusika vastu. Aga on ilmne, et neid ühendab miski, mis on palju suurem. Vaatamata vigadele ja solvumistele armastavad nad kõik üksteist väga,“ ütleb näidendi kohta lavastaja Ivan Strelkin.