Lavastused

Kunstnik: Jaak Vaus

Osades: Tõnu Kilgas, Raivo Mets ja Eero Spriit

Kolm keskealist meest, kelle sõprus ulatub õppuripõlve, käivad aeg-ajalt õhtuti koos kaardimänguga meelt lahutamas. Nii on ka seekord. Korteri peremees ja üks sõpradest ootavad kolmandat, kes aga ei tule ega tule. Kui ta siis lõpuks, ligemale tunnise hilinemisega saabub, on ta täiesti endast väljas. Ja kui selgub tema hilinemise põhjus, pole ka tema seisundi üle vaja imestada. Ja see põhjus on ootamatu, uskumatu, kohutav ja vapustav! Kui poleks tegemist komöödiaga, peaks isegi ütlema, et traagiline. 

Nii või teisiti, aga see paneb kolme pikaajalise ja  üksteist läbini tundva sõbra vastastikkused suhted tõsiselt proovile ning tõestab taaskord, et kui isegi iseennast pole enamasti võimalik põhjani tunda, siis seda vähem on võimalik sajaprotsendiliselt tunda isegi sõpra. Järgnev vestlus kannab tüki lõpuni tõsist pinget, kuna probleem on sõprade jaoks enam kui kriitiline. Mis nüüd saab? Selge on, et sõber on hädas, aga kuidas teda aidata? Või kas aidata? Kuidas aidata, et ise seadusega vastuollu ei satuks? Või iseenda tõekspidamistega? Jne. Jne. 

Kui traagiline kolmanda sõbra hilinemise põhjus oli, selgub alles tüki lõpus – ja seegi aitab kuni lõpuni pinget hoida. Nüüd järgneb muidugi küsimus, et kus need „meie naised“ siis on? Kus mehed, seal ka naised. Nad on kogu aja ligi - meeste mõtetes ja meeltes, neist mõeldakse ja räägitakse, nende juuresolek ja mõju on selgelt tajutav.

ERIC ASSOUS on viljakas ja populaarne Prantsusmaa kirjanik, filmistsenarist ja -režissöör, teatridramaturg ja -lavastaja, kes on oma loomingu eest saanud kodumaal mitmeid auhindu, kaasa arvatud Moliere`i elutööpreemia. Ta sündis 1956. aastal Tunises, siirdus 1974. aastal Prantsusmaale oma õpinguid lõpetama - ja jäigi sinna. Elab praegu Pariisis ja kirjutab nii proosat kui filmistsenaariume ja näidendeid. Oma loomingulise tegevuse algusaastatel, eelmise sajandi kaheksakümnendatel, kirjutas ta üle kaheksakümne raadiokuuldemängu. See andis talle suurepärase praktika dialoogi kirjutamisel, ja teda ongi hiljem tituleeritud dialoogimeistriks. Tema esimene tähelepanu pälvinud näidend "Sans mentir" ("Ei valeta") nägi lavavalgust 1992. aastal. Sellele on järgnenud ligi paarkümmend lavateost, millest mitmed on jõudnud ka kinoekraanile. "Nos Femmes" ("Meie naised") esietendus Pariisis 2013. aastal ja seda mängitakse seal - ja mitte ainult seal - siiani suure menuga.