Lavastused

Tõlkija Inge Eller
Mängivad: Pirjo Levandi, Tõnu Kilgas, Merilin Kirbits ja Madis Milling 

Sébastien Thiéry sündis Pariisis 1970.a. Ta omandas näitlejahariduse teatri-ja filmikoolis Cours Florent ning Konservatooriumis. Thiéry näitlejakarjääri esimesteks rollideks said filmirollid Bernard Tavernier filmis Laisser-passer („Läbipääsuluba“), Josée Dayani Marc Eliot 1’s ja Les Miserables’is („Marc Eliot 1“, Hüljatud“), Gérard Jugnot Meilleur espoir féminin’s („Parim noor naisnäitleja“) ja Alain Chabat filmis RRRrrr!!!.

30-aastaselt hakkas ta kirjutama teatrile. Tema esimene näidend Sans ascenseur („Ilma liftita“) jõudis lavale 2005. a. Théâtre du Rond Point’is. Nii selles kui enamuses oma järgmistest näidenditest oli laval ka autor ise. Samas teatris etendus Thiéry järgmine näidend La Fâche(ühend sõnadest femme - naine ja vache – lehm). 2006. a. lavastati Théâtre des Mathurins’is tema näidend Dieu habite Düsseldorf („Jumal elab Düsseldorfis“).

Samal ajal teatritööga tegi Sébastien Thiéry rohkelt kaastööd televisioonile. Aastatel 2004-2005 kirjutas ta üle kolmesaja osa Canal+’s näidatud seriaalile Chez Maman („Ema juures“), milles ta ka ise näitlejana osales. Samuti lavastas ja filmis ta samale telekanalile varjatud kaameraga saadet La Vie de Sébastien Thiéry („Sébastien Thiéry elu“).

2007. a. asus Sébastien Thiéry taas kirjutama teatrile. Tema näidend Cochons d’Inde (sõnamäng: otsetõlkes „Sead Indiast“, kuid sama sõnaühend tähendab ka merisiga), mis lavastati 2009. a. Théâtre Hébertot’s, teenis kaks Prantsuse teatri tähtsaimat aastaauhinda ehk Molière’i: parima meesnäitleja ja parima komöödia auhinna. Samal aastal lavastati Théâtre de la Madeleine’is Sébastien Thiéry näidend Qui est Monsieur Schmitt? („Kes on härra Schmitt?“). Ja 2011. a. Théâtre des Variétés Le Début de la fin („Lõpu algus“).

Sébastien Thiéry on tunnistanud, et näidendite kirjutamisel on ta saanud inspiratsiooni sellistelt autoritelt ja lavastajatelt nagu Karl Valentin, Jean-Claude Grumberg ja Jean-Michel Ribes. Tema näidendite teravmeelsetes dialoogides ja absurdilähedastes situatsioonides võib aga leida sarnast ka Ionescoga.

2012. a. tôi Bernard Murat Théâtre Edourad VII’s lavale S.Thiéry näidendi Comme s’il en pleuvait ( „Nagu küllusesarvest“), mida saatis suur menu. Taaskord on autor vaatluse alla vôtnud keskklassi mured ja rôômud, käsitledes nii üldinimlikku ja siiamaani paraku aegumatut teemat nagu seda on raha. Mida meie rahaga teeme ja mis raha meiega teeb...

Inge Eller