Lavastused

See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte – millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest. Me ei näe kahte skauti püünisesse jäänud metsloomi päästmas ning ühe seiklusrikka suvega täiskasvanuks saamas.

Me näeme kõigest üht kortsus fotot, millel on porine saapajälg. Pildil seisavad kaks noort meest põlvini lumes. Ühel on seljas T-särk ja teine on mässinud ümber keha oma ebaloomulikult pika habeme. Neil on külm. Nägusid me ei näe, sest meeste pead on fotolt välja rebitud.

Selline oligi beat-generation. Üleöö vanaks saanud noored seismas vaikides kahe põlvkonna triumfide vahel. Polnud enam varemeid, millele ehitada. Polnud veel kindluseid, mida hävitada. Nad olid liiga noored, et tunda vanade tegijate üleolevat ükskõiksust. Liiga küpsed, et pritsida noorte vihaste püsside jultunud ignorantsi. Oli löödud põlvkond, kes hakkas juba uskuma, et tema missiooniks siin maailmas on olla kõigest pealtvaataja, mitte osaleja. Olla see, kes ei tõstnud kunagi oma pead rinnalt nagu teisedki.

Kuni ühel päeval kerkisid rinnalelangetatud peade liikumatu mere kohale kaks hiiglaslikku kosmoselaeva...

Need olid Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve rinnalt tõstetud pead.

Nende silmad vaatasid pilkumata otse päikesesse.