Lavastused

Domenico Oliva ja Luigi Illica libreto Abbé Prévost’ romaani „Manon Lescaut“ ainetel

Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer
Dirigent: Jüri Alperten
Lavastaja: Andrejs Žagars (Läti Rahvusooper)
Lavakujundus: Renāte Lorence (Läti)
Kostüümid: Kristīna Pasternaka (Läti Rahvusooper)
Valguskunstnik: Kevin Wyn Jones (Inglismaa)
Koreograaf: Elita Bukovska (Läti Rahvusooper)

Itaalia keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega

Andrejs Žagarsi lavastus viib meid 1960ndate Saint Tropez'si, jutustades loo linna ihaldatuimast naisest Manonist, kelle kireks ja nõrkuseks on luksus. Manon saab kõik, millest naine unistada võib, kuid saatus esitab talle väljakutse. Ta seatakse valiku ette – kas järgneda oma armastatule Des Grieux’le vaesusesse või valida külluslik eluviis mehe juures, keda ta ei armasta.

Puccinil tekkis julge idee kirjutada ooper Abbé Prévost’ romaani ainetel vaid viis aastat pärast Jules Massenet’ samaainelise ülimenuka ooperi „Manon“ esietendust 1884. aastal. Puccini väitis enesekindlalt: „Miks ei võiks Manonist kirjutada kahte ooperit? Selline naine nagu Manon võib lubada endale rohkem kui ühte armukest.“ Ta lisas: „Massenet’ tunnetus on prantsusepärane – see tähendab puudrit ja menuette. Mina olen itaallane, mis tähendab meeleheitlikku kirge!“

„Manon Lescaut’“ esietendust Torino Teatro Regios 1. veebruaril 1893 saatis sensatsiooniline edu. Puccini tõusis komeedina Itaalia ooperitaevasse ja tema nimi sai tuntuks kogu Euroopas. Meisterliku dramaturgina mängib ta tegelaste muusikaliste portreedega, luues tõepäraseid ja hingestatud karaktereid. Ooperi muusikast, selle värvikast orkestratsioonist ja kaunitest meloodiatest võib aimata Puccini hilisemaid meistriteoseid. Hoolimata mitmest autorist on ooperil tugev libreto, millele tegid kaastööd helilooja Ruggero Leoncavallo, näitekirjanik Marco Praga, poeet Domenico Oliva, libretist Luigi Illica, Giacomo Puccini ise ning Giulio Ricordi. Kuna autoreid oli nii palju ja kedagi otseselt esile tuua polnud võimalik, jäeti tiitellehel libreto autorlus määratlemata. Tänapäeval märgitakse ära värsside autor Oliva ning libretole viimase lihvi andnud Illica.

Sisu
Lõuna-Prantsusmaa 1960ndatel. Oma venna Lescaut’ ja püstirikka pariislase, Geronte de Ravoir’ seltsis liikuv imekaunis Manon on jäänud silma noorele üliõpilasele des Grieux’le, kes armub neiusse. Noormees keelitab Manoni endaga põgenema. Lescaut ning neiusse armunud Geronte asuvad neid jälitama. Manonist saab Geronte armuke, kuid neiu tüdineb temast varsti ja kurdab igatsust des Grieux’ järele. Lescaut otsib noormehe üles ja toob ta Manoni juurde. Noored plaanivad põgenemist, kuid ootamatult saabub Geronte. Manoni ning Geronte vahel puhkeb tüli ja tekkinud rüseluses kukub vanamees kokku. Võimud otsustavad saata naise maalt välja, süüdistatuna varguses ja mõrvas. Des Grieux ei suuda Manonita elada ja järgneb talle. Nad püüavad põgeneda, kuid satuvad kõrbesse. Manoni jõud on otsakorral ja ta sureb des Grieux käte vahel.